Martenloom

Mõni asi nõuab rohkem halle karvu kui väärt oleks…

Igatahes.

Oli Beleriandi larp. Üks mu parimaid. Osa sellel minu ettevalmistumisel (pole kunagi nii palju vaeva näinud), osa rollis endas, osa mängu enda headuses. Drägon igatahes lainetab muljetustest.

Oli D&D kampaania viimane mäng. Ülo juhatet, Jaanus, Barbar ja Kõust kambas. Minu antimunchkinluse egiidi all võitlev lvl 4 gnoom-bard Zepp Perssen (STR: 7 DEX: 8 WIS: 8…) näitas end taas parimast küljest. Minu rapiirilöökide (1d4-2) all langes nii mõnigi suur koletis (pärast seda kui kaaslased olid noid tugevasti klobinud). Ka üks Beleriandist inspireeritud ja Ülo loodud elfbear suri. Minu inspireeriv laul tõstis moraali nii mõneski kriitilises punktis. Minu “geniaalsed” ideed segasid nii mõndagi arutelu. No ma ei saanud ju ometi jätta kasutamata võimalust teha oma d20+16+2+10 disguise‘i. Ohjaa, kõige parem hetk oli muidugi lõpus, meie viimase vastasega. Pimedas laoruumis 4-5 levelit kõrgem rogue võib olla väga karm vaenlane.

Kuid mitte bardi jaoks! Blindness tegi temast ringi kobava hädise märklaua. Lisaks minu “firmakas” grease, mis tegelinski katusesarikatelt “maa peale tõi”. Tükike kooki. Elagu antimunchkinid!

Kolisin ühtlasi. Sellest aga natuke hiljem.

Jaanipäev möödus maakodu rahus. Oli plaan lisaks vaimupuhkamisele ka midagi asjalikku ära teha. Seega olin varmalt kaltsukatest valmis otsinud ühe väga rääbaka nahktagi. Sellest pidi pastelde jaoks jätkuma küll ja küll.

Alustasin seega oma nahakäsitöölise karjääri papist jalajälješablooniga ja väga häguse ettekujutusega pastla lõikest (esiots tuleb teha laiem ja külgedelt 5 cm üle). Joonistasin lumeinimese jalajälje, lõikasin selle välja, toksisin peitliga naha sisse lõiked, õmblesin nahajuppidest kokku paela, õmblesin kokku kanna, panin pastla jalga, kohendasin ja panin pastla uuesti jalga.

Nokitsemist ja mõttetööd tuli kokku ca 5 tundi aga tulemus, parem kui oskasin loota.

Kui üldine rohmakus kõrvale jätta, saaks peaaegu ütleda et tegemist on “disainitud tootega”.

Ja vana taginahk sai uue elu, kuigi naha seisukohalt vaadates ei ole see areng just tema prežtiisi kasvatav. Üleriidest tallaaluseks.

- Larbilõpulööma. Hirmus segadus. Maast kerkivad ootamatutest kohtadest zombid. Kogu maa on kaetud ebasurnute ja verega. Sööstan lahingu ühest otsast teise, et üks kurjam noaga maha võtta. Hoogu peatades paindub põlv ebaloomulikult palju külgsuunas. Langen. Rõve valu. Üks NPC aitab püsti, pärib olemise kohta. Tänan, ütlen et hakkab kohe parem. Süda on paha. Hetkeks mõtlen õhtusöögi väljutamise peale aga õnneks läheb üle. Astun ettevaatlikult pinkide juurde. Annan mängujuhile teada. Pikutan, siis nosin rosinaid ja vaatan kuidas lahing lõppu omadega jõuab. Väike šokk on, ei oska end ise aidata. Ettevaatlikult saab kõndida. Lootus on öö jooksul koju pääseda.

- Sõidan bussiga traumapunkti poole. Mingi hetk Kaubamaja  juures hakkab järsku vihma kallama. Äkitselt ja keegi justkui pangega valaks. Inimesed jooksevad.

Buss sõidab Riiamäest üles. Päike paistab ja taevas on selge, nagu poleks midagi juhtunud. Ainult maa on märg ja vihmaveetorud lahmavad hullumeelselt nagu oleksid need millestki valesti aru saanud või pärist hoopis teisest maailmast.

Esimest korda värskeltvalminud traumapunktis. Kõik läheb kuidagi libedamalt kui tavaliselt (pool tundi!). Kipsi ei pandud. Aga haigla sissepääsul oli suurelt (ja topelt) kirjutatud EMO. Hah!

- Eile kõndisin kerge lonkega haigla juurest oma 5km koju, nii et nii mõnigi plaan ja üritus, mida esimese hooga kartsin ära jäävat, kehtib ikkagi.

Mul on tunne, et olen istunud esimest korda elus mehhaanilise härja selga. Ja see nüüd siis loobib mind vopse jagades sinna-tänna. Üha hullemas tempos. Mina ainult klammerdun. Ei aita publikust kostvad hääled et “oia ühe kääga tasakaalu”. Kui ma järgmise kahe päeva jooksul nüüd sellelt maha ei lenda, jaksan ehk omal jalal esmaabipunkti minna.

No aga noore mehe põhimõtete vastu on ju sellise selga mitte istuda.

Ehk siis töö ja ühe projektiga seoses.

// Rubriik: kuidas ma pealkirja lugedes uudist ennast ette kujutaks //

Taas oli kõigil Eesti inimestel võimalik anda oma hääl valimistel neti teel.

Rebimine oli ka sel aastal tihe, kuid peale jäi naissugupool. Nimelt andis e-hääletanutest 51% hääli naised, seevastu e-hääletanud mehi oli kõigest 49%. 51 on suurem kui 49. Loogiline.

Ühtekokku hääletati rohkem kui 63 riigis. Naisi oli e-hääletanute hulgas rohkem.

Allikas: Postimees.

Ostsin komme. Tõin kommid koju. Võtsin ühe kommi kätte. Vaatasin kommi. Panin kommi lauale. Isu läks ära.

Kuradi propaganda igal pool!

P.S. Siinset paranoilist kirjutist vaadelda läbi huumoriprisma.

Kasvuhoone sai uue kile, ihu puhtaks ja sääsed söödetud.

Tuli täna vastu mulle üks naisterahvas. Lapsekäruga. Naine nii umbes kolmekümnendates aastates. Keskmisest suurema kondiga. Lahtise kaelusega särk seljas. Niipalju kui dekoltee paista lasi, oli ühele rinnale tätoveeritud skorpion. Mürgise astlaga loom, teate küll.

Tagantjärgi meenutades: süngemat sümbolit ikka annab leiutada.

Kuigi võibolla ei olnud see nii mõeldud.

Ööhakuks oli hakanud tibama peeniksest vihma. Minust möödusid järgemööda aeglaselt suured rekkad, tuled pimedusse vihke heitmas. Mõni vilgutas ka. Künklik maastik. Paremat kätt jäid mõned üksikud majad ja palju metsa, vasakule põllud ja üksikud salud.

Mina kõndisin edasi, hetke maagilisusest kerges joobes. Teeäärses võsas helkisid rohekad tulukesed. Polnudki maipõrnikaid eriti varem näinud. Nüüd oli neid iga meetri tagant mitu. Virvatulukesed.

Kuradi Slovakkia, saaks siit ruttu minema. Päev oli alanud rongisõiduga ja mõnusa värskendusega Doonaus, Budapesti külje all sellises Tartu-moodi-linnakeses nimega Vac (ärge üritage seda hääldada, teist ei saada aru). Ungaris võtsid autod peale lausa vägisi. Slovakkias, kuhu ma hilishommikuks jõudnud olin, kulusid aga esimesed kolm tundi mööda teed kõmpimisele ja möödasõitvate autode passimisele. Lõpuks viskasid mind ühed mustlased järgmisse pisiasulasse ära.

Kohalikus “pubis” püüdsin seletada oma reisisoove. Inglise-vene keeles. Baaripoiss andis mulle vastuseid aga slovaki-saksa keeles. Lisaks oli tal kerge kõnehäire.

Kohalik liin viis mu natuke suuremasse pisiasulasse. Sealt edasi pidin pääsema bussiga Slovakkia teise otsa, päris suurde linna. Muidugi magasin ma kogu tee ja ärkasin üles lõpp-peatuses kuskil tundmatus mägedevahelises asulakeses.

Suutsin leida kohaliku rongiliini, mis mu põhja poole viis. Suure rongijaamaga linnake. Avastasin mingi kangialuse mängupesa-internetipunkti ja selgitasin välja, et asun Tšehhist vaid nii 5km kaugusel. Muidugi, ära siit!

Nüüd lähenesingi Slovakkiapoolsele piiripunktile. See oli täitsa sisseastutav.

Jõin tassi automaadikohvi ja vahetasin niiskunud riided kuivade vastu. Uni hakkas kallale tikkuma. Kartsin, et seal magada küll ei lasta. Niisiis ajasin seljakoti jälle selga ning vaatasin (suuremaltjaolt hüljatud) hoone ümber veidi ringi. Midagi sobivat leidmata võtsin tee jälle jalge alla.

Tõeline hulkuri tunne tuli peale. Et peaks inimeste silme alt eemale hoidma.

Tšehhipoolses piiripunktis oli liiklus kõrvalt mööda juhitud. See lubas jääda laagrisse varjualusesse, kust autod muidu läbi oleks sõitnud. Üks platvorm oli seal, nii et külmal pinnal ei tulnud magada. Küll oli see kohutavalt must, aga magamiskotiga ei olnud hullu. Kell oli siis juba pool üks. Panin äratuse poole kuueks hommikul.

See oli ka ainus hetk, kui natuke hirmu naha vahele puges. Kesköö, öömaja puudumine ja vihm. Hulluselt viimane olukord, kuhu sattumist lubada võiks edaspidi.

Enne uinumist tabas mind taskulambi valgusvihk. Ehmatades tõusin istukile.

Buuu!

Lampi hoidis piirivalvuri käsi. Selline stereotüüpne, vuntsidega. Rääkis midagi, mida ma ei mõikanud, lõi siis käega ja lahkus. Järgmine hetk oli hommik, seesama piirivalvurionu mind äratamas. Vaatasin kella: pool viis. Oli juba valge.

Jah. Päikesetõusuga saab hulkurite aeg ümber.

Pakkisin ropptolmuse magamiskoti turvaliselt kilesse ja pistsin seljakotti.

Mõnus värske õhk ja udu. Uus päev! Ja Slovakkia hääletamispõrgu asemel ootas mind Tšehhi hääletamispõrgu. Oma kitsaste teedega…

Juuli ‘08

Praeguse seisuga lähen rändama jälle juuli alul. Tähtede seis on hea. Nii kaheks nädalaks või nii. Aga seekord on mul ka telk! Ja ilmselt ka mõned couchsurferite kontaktid.

Aga miks ma lähen… hinge otsima? lappima? mõni kutsuks seda motivatsiooniks… ei. otsima inspiratsiooni elamiseks. unustamiseks. blah. midagi sellist.

Miks, kuidas, kuhu.