Martenloom

Ühel hommikul läksin rõõmsalt kööki, sest tundsin janu. Ma teadsin, et külmkapi peal ootab mind poolik pakk tomatimahla ning seal see ka oli. Lülitasin käima teleka ning kõrvalt valasin omale tassitäie “Freshi”.

Võtsin sõõmu mahla.

Esimesed mahlaosakesed vajusid juba neelust alla kui maitsenäsad ajule üldhäiret andsid. Pöördusin välgukiirusel kraanikausi juurde ning evakueerisin mahla suust, niipalju kui võimalik oli. Loputasin rohke veega.

Vaatasin tassi poole, kus tomatimahl… kees. Mullitas. Iiiuu. Ilmselt oli nädal poolikuna seismist talle elustavalt mõjunud.

Veidrat tunnet maos ignoreerides kummutasin terve tassi punast ollust kraanikausist alla.

Ent janu säilis. Läksin külmkapi kallale, kust leidsin piimapaki. Valasin sinnajäänud piimalonksukese tassi ja maitsesin. Hääästi ettevaatlikult.

Puhh. Kõlbas juua küll.

Kuna seda aga nii vähe oli, võtsin külmikust uue piimapaki, avasin selle ja valasin tassi külma piima täis.

Vaatasin telekat, võtsin lonksu.

Mäitsenäsade üldhäire number kaks…

Seekord oli asi tõsine ja tormasin WC’sse. Teinekord läheb ka kinnises pakis piim halvaks.

Üldiselt võiks sellest järeldada minu probiootilisi paravõimeid. Umbes nagu kuningas Midase analoog. Ehk edaspidi saan juua ainult destilleeritud vett ja puhast viina.

Kuna intsidendil oli pealtvaatajaid, siis oli sel (teiste jaoks) tugev meeltlahutav toime.

—

Ma ei oleks oodanudki, et kaks nädalat trenni annab tulemusi nii sisus kui vormis. Kehakumerused paigutuvad ümber.

Meenus, et täpselt kolm aastat tagasi tegime “Justkui talveöö” larpi. Minu nägemuses oli ilus talveilm üritusel võtmetähendusega. Mis me saime, oli värske sulalörts, mis pealegi oli teiseks “lumeks” tol talvel üldse. Esimene sulas ära detsembri alul päeva-paariga.

Mis meil nüüd on? Üle kuu aja lumeuputust ning hetkeolud on nii ideaalsed kui olla saavad. Ökokardin koosneb hetkel jäälilledest ja põhjalikult härmas ronitaimeväätidest.

—

Muide. Proovin teha lauataguse jutumängu proovisessiooni. Akna süsteemis (palju võimalusi- vähe reegleid). Kosmose-westerni teemal või midagi sinnapoole. Praegu on mõni koht veel vaba.

—

Teinekord ta tuleb. Härra D. Võtab süstla ja surub kehasse suure koguse halba enesetunnet. Kasvõi näiteks lihtsalt kõndimise pealt. Minnes peole. Sõites bussis. Üldiselt arvan, et pole seda sihukesel määral ära teeninud. Aga kindel olla ei saa; isegi selle fraasi tähenduses.

Ja asi paraneb kõigele vaatamata. Aeglaselt, aga näen seda. Võrrelgem kasvõi suvega.

Tallinna kesklinn.

Pikk mantlis kogu ostab Toiduplatsilt kebabit. Ta maksab selle eest ja astub mõtlikult üle Estonia puiestee. Väikese pausi järel, kui fooris lõpuks roheline mehike süttib, kõnnib ta ka üle Pärnu maantee. Toit käib aga suus ringi. No mitte ei lähe alla.

Mida samm edasi, seda suurem prunt kurku kerkib. Sest linnatuledest punaka taeva taustal tumendab rist. Posti otsas. Vabadussammas. Kustus. Pime.

Kebab selle hiliskeskealise mehe käes jahtub. Ent tema vahib lähemale astudes ikka veel monumenti.

“Nüüd oled sa siis valmis,” osatab ta kibedalt. Just äsja lõppesid Tšehhi töömeeste teod selle juraka kallal ning kukkus välja nagu kukkus.

Jah, nii on.

Aga.

Lume krudisedes läheneb keegi selja tagant. Sikutab mantli hõlmast.

Pikk, natuke kiilanevgi mees pöördub tujutult ning vaatab otsa mingisugusele kodutule: karvase näo seest vahivad kaks paistes silma, punane nina ja punsunud huuled. “Valmis?” küsib too karedal häälel.

“Valmis,” kostab pikk mees tujutult ning ulatab pooliku kebabinutsu kodutule. Jõulud ikkagi. Ja pöördub tagasi monumendi poole.

Vanamees nuusutab kebabit, saadab selle ülekäe lumehange ning tõttab minema.

“Valmis! Valmis! Lõpuks ometi valmis!” pobiseb ta omaette. Hääles on aimata rõõmunoote.

“Kõigepealt, see masu ja ehituskrahh ning nüüd on riigil ka raha otsas. Midagi enam ei ehitata. Kainestusmaja sai ka valmis. Kõik on valmis!”

Parajasti sõidab Hobujaama peatusse tramm number 4 ning tolle peale siis vanamees hüppagi. “Ülemiste palun!” hõikab ta reipalt juhile ning reisisaatja unise pilgu all komposteerib püüdlikult pileti.

Tramm lahkub sündmuspaigalt.

Vanamees istub ja vaatab õnnelikult öist linna.

—

Tubli tuletõrjuja Ivo rääkis sel õhtul oma naisele, kuidas ta koeraga jooksmas käies nägi mingisugust vanameest Ülemiste järvel jääauku hüppamas ja võib seda käsi südamel kinnitada. Koer ei julenud jääugule lähemale kui kümme meetrit minna ning hullust talisuplejast polnud enam jälgegi. Naine ei uskunud. Pani hoopis oma mehele kraadiklaasi kaenla alla.

Aga õues hakkas sadama lund.

Ja lund tuli veel juurde.

Nagu oleks keegi seda lausa tellinud.

Salaja kokkuveetud lumehunnikud ähvardavad uputusega

Käisin tegin intervjuud, oli mõnus ja põhjalik vestlus Sisaliku jaoks. Pöördusin koju heas tujus, sest sinnamaani oli kõik täitsa hästi läinud. Kuna avastasin kodus, et mul puudub juhe ühendamaks digitaalset diktofoni arvutiga, siis asusin kärsituse tõttu intervjuud salvestusseadmelt kuulama.

Selle ajal vajutasin ma rec. nuppu, õnnetuseks isegi kaks korda, et kogu asi salvestati üle. Kogu hästiõnnestunud üritus oli paari sekundiga kaduvikus. Salvestatud vestlusest oli alles minutikene algusest, siis ülesalvestatud sekundid pärast mida oli fail otsas.

Vaatasin üpris õnnetu näoga diktofoni. Appi tõttas sõber tehnogeen.

Seda neetud salvestusseadet vaadates tekkis mul ettekujutus, et see infohulk on ikka veel kuskil seal diktofonis alles; nagu lahtirebitud pesunöör keset keeristormi. Äkki annaks faili käsitsi pikendada intervjuu pikkuseks, et kogemata tuleb siis kadunud osa välja? Vaevalt küll.

Ent igatahes läksin tööjuurde juhet tooma. Sörkjooksul ja üle aia, et muretsemisele vähem aega kulutada.

Sain kätte, tulin koju ja kiikasin diktofoni mälukaardile. Minu otsitav asi puudus seal täiesti. Ainult õnnetu intervjuu algus oli pisifailina. Näokrimpsutus.

Palvetasin suure internetijumala poole (Gog) ning  sukeldusin otsima.

Esialgu sain kätte diktofoni manuaali. Lugesin selle läbi ja lootused pigem sumbusid, kui tekkisid. Minu kaotatud fail olevat kus-tu-ta-tud.

Ent pisike tehnogeen minus ei andnud alla. Toksisin Google’isse märksõnu nagu fail recovery ja memory card jms. Enamus, mis otsing kuvas, oli kallis kommertskraam.

Kuni komistasin asja otsa nagu PC Inspector File Recovery.

Minutikene pärast asjakese installimist ilutses kadunud fail minu desktopil.

Ma ei lasknud rõõmuhõiskel vaiki olla.

—

Arvatavasti on tööriistast kasu ka näiteks fotokast kustutatud piltide leidmisel jms.

Teatud ürituste ärakorraldamine võib tekitada tunnet, et oled põhjaliku utmise läbinud põlevkivi teel aherainemäele. Eriti mõnuga nosisid mu närve graafikaprogrammid, mis tööarvutil üleliia kiiresti just ei tööta. Praeguseks on tunne möödanik. Äng hiilib ligi enamasti siis, kui olla väsinud ning mõelda tegemist vajavatele toimetustele, sündida võivatele sündmustele ning teada, et sul puudub jõud, et reageerida.

Märksa soojemates toonides: me tegime rollimängublogi valmis: sisalik.dragon.ee . Seega, kui sa oled rollimängude sõber siis lisa see oma blogirulli.

Rõõsikate raadiosaatest jäi see lugu millegipärast päevadeks kummitama. Õnneks jõulujazzi raames oli toimus just Ingrid Lukase plaadituur. Ja just selle loo pärast ma seda ka kuulama läksin.

Homme laulab ta Viljandis, ülehomme Tallinnas. Pettuma ei pea, usun.

http://www.ingridlukas.com/musik/player/likenowhere.mp3

Ja poslebala pakkus sellise tantsukogemuse, mida ma kirjeldada ei oska. Fantastika!

Käisin täna ökomessil. Töö pärast, aga muidu oli ka kasulik. Sealt tulles dehüdreerusin süljeerituse tõttu, kuna mõtlesin neile tilliga õlis marineeritud küüslaukudele ja peterselli-küüslaugu fetajuustule ja ühele öko-dipikastmele, mis mul käe otsas kõnnitempos kaasa kõlkusid. Lisaks sai messil väga maitsvat leiba.

Üks paarike jäi sealt meelde. Naine kitsaste teksade ja jakiga, mees selline uusrikas. Näituste majast väljudes silmasin neid nelja tšintšiljapuuri minema tassimas. Mõnusad karvased loomakesed sees.

Ja tõesti. Pisut varem olin noid närilisi ja armsaid karvaseid jänkusid isegi vaatamas käinud. Neid oli seal lausa suure koridori jagu igas mõõdus ning vanuses. Ka paarike vaatas siis neid loomakesi.

Ja veel pisut varem, sattusid see sama mees ja naine meie boksist mööda minema ning millegipärast tõmbas neid korraks EL’i karusnaha erinumber, mida nad minuti huvitunult sirvisid, siiski ostmata jättes…

Lihtsalt huvitav, kuidas mingi lugu ennast välja lobiseb.

—

Pärast m2ngusid on kuidagi teistmoodi olla. Mitte et oleks väga õnnestunud ürituse üle uhke olla, aga tagasi on tulnud tahtmist ja isu; midagi olla, midagi muuta.

Pintslit käes hoides, tekkis kuidagi mõnus tunne sisse. Et tegeled millegagi millest jääb jälg.

Sain ühtlasi palju muusikat. Lugu-lugu haaval. Peaks mänguks piisama.

ca. 15+ GMkoosolekut hiljem on larp kenasti kuju võtnud. Näis, mis välja tuleb.

Lisaks, meil tekkis üks vaba mängijakoht. Sool ei ole tähtsust.

—

Muidu on enam-vähem.

Kellele sügis liiga teeb siis kuula ööülikooli. Psühholoog Inge Taela loeng:

http://www.ylikool.ee/et/13/inge_tael

Mis muda see on, kuhu olen kinni jäänud. Lihtsalt asjad juhtuvad üksteise järel. Kõik justkui tükid erinevatest pusledest.

Olen pime.