Martenloom

Lord Smith oli tagasi oma mõisas. Ümbritsetuna aakrite viisi maast, mida ta teadis. Maa ümbritsetuna inimestest, keda ta tundis.

Nädalatetaguse meenutus nagu katkuhaige unenägu. Kui kramplikult kätega enda ümber hoides ei suutnud ta peale toast tuppa kõndimise midagi teha. Igapäevane paaritunnine rutiin, mis läbi elada tuli. Kui kõik tehtav näis nagu olematu riiuli peale asetatav portselan, mis kildudeks kukub niipea, kui sõrmed seda enam ei puuduta. Sissehingatav õhkki tundus raiskuläinuna, liiga heana tema jaoks. Mees nagu tulekahjust haaratud puukuur. Talvehakul.

See paralüseeriv ängistus polnud tegelikult nüüdki kadunud, kuid eksisteeris pigem mälestusena kui nööris kõri.

Jalatallad olid põletatud sildadest marraskil.

Aga Smith leidis üle pika aja, et on nii palju teha veel mõisas. Ja viimase nädala jooksul avastas, et tunneb sellest rõõmu. Muidugi mõisa endisest hiilgusest polnud jälgegi, teenijaskond suures osas kadunud ja loss rääbakil. Olgugi et olukord oli raske, aga lootus, küll kare ja pinnuline, oli tagasi tulnud.

Võibolla oli see lootus tõepärasem ühestki teisest eelnenust.