Martenloom

“You can’t go home. You are dead!”

Inimesed mängivad arvutimänge. Enamik mängudest on uued, maksimaalselt kaks aastat vanad. On eredamaid eksemplare, on vähem köitvaid. Kuid tüüpiliselt kaob 95% neist tulevaste põlvede jaoks unustushõlma.

Neid, mis ei vaju, otsitakse nostalgianäljas jälle üles. Või ehk aetakse kokku vana sõpruskond, et vana head strateegiat või FPS’i koos öö läbi taguda. Aga miks võtta üks kümme aastat vana mäng, millega ei ole mälestusi häid või seltskonda, kellega seda harrastada?
Sellepärast, et mõni mäng on lihtsalt tuhmumatult hea.

Grim Fandangost räägin.

Võtke kausitäis Asteegi pärimusi ning Mehhiko folkloori ja segage see klaasitäie Film Noir stiiliga. Hakkida rohkelt teravat huumorit ning segada sisse. Puhastada ning kergelt praadida geniaalseid ideid ning lisada segusse. Maitse järgi romantikat, filosoofiat ja moraali. Serveerida koos kunstilise teostuse ja hea muusikaga.

Sellel on hea raamatu väärtus. Läbitegemise järgselt oli umbes sama tunne, mis head raamatut või filmi lõpetada. Vaimustus, aga samas ka kurbus, et esimene kord on alati ainukordne.

Grim Fandango on seikluslik nuputamine, Monkey Islandi sarnane. Siit-sealt saab su tegelane esemeid, mida siis teiste asjade peal kasutama peab. Vahepeal suhtlemist paljude teiste tegelastega. Ja lugu areneb mööda vaimustavat süžeed edasi.

Mäng toimub teispoolsuses. Sinu tegelaseks on Manuel Calavera, vikatimees (üks paljudest), kes hingi siitpoolt sinnapoole toimetab. Seejärel saadab Manny nad teele rongijaama poole, mis surnuteilma teises otsas asub. Sealt pääsevad kadunud hinged juba järgmisesse maailma. Kui hing oli eelmises elus hea, saab ta rongipileti, mis kadunu päevaga kohale viib. Vastasel juhul tuleb ette võtta 4 aastane teekond läbi ohtude ning raskuste.

Manuelil ei vea tegelikult. Ta saab alati endale kõige põhjavajunumad inimesed ning seetõttu venib ta enda “rongipileti” tasateenimine. Mannyl on kuri boss ning kõigega õnnestuv tõbras konkurent-kaastöötaja, Domino. See kõik ei mahu talle pähe ning ta asub tegutsema…

mis viib ta kaugele reisile läbi surnuteilma, jälitama Mercedest: pühakut, kellele tal kogematakombel rongipilet andmata jäi…

Manny: “I don’t love her. I’m a skeleton.”

Tegelikult ma võiks sellest kõigest lausa essee kirjutada. Thank you a lot, Tim Schafer.

—

P.S. Kellel mängu mõistatuste lahendamiseks aega ei jätku, võib läbida seiklused walktrough abil. Aga ma ei soovita, pool lõbust kaoks.