Martenloom

Täpselt kolm aastat tagasi uitasin ma käsikaudu ringi ühel pimedal saarel. Lõpuks leidsin üles laagriplatsi. Muuseas komistasin ühe kilbi peale uinunud piiksu otsa. Öö oli külm. Tänu sellele, et avastasin mustava metsa alt ühe tohuse kasepalgi, õnnestus kerge vaevaga ka lõke üles seada. Piiks soenes üles ja siis tuli inimesi juurde, Mant&co -sigainimesed. Magada oli külm. Ja hommik oli eriliselt k ü l m, aga sundisin ennast kõndima. Siis sai Erien, ühtlasi ka minu esimene larp, läbi.

Silmailuks täiendasin lõpuni ja vaatasin üle nimekirja mängudest, kus osaletud/gemmatud jne.

Statistika:

32 ühikut (keskmiselt peaaegu üks mäng iga kuu kohta!)
21 üritust osalejana (samas viimane larp, kus ma rolli sain mängida oli 2006 november! :0 Sellest ajast alates on nagu needus peal käinud)

11 larpi GM’na

5 üritust eest veetud, neist kolmega jäin rahule ja viimane oli parim.

Parim elamus: Erien V, Eire laulikute esitus hiies & Marachi surm Beleriand kahel (sügav kummardus mängijatele).

Meeldivaim roll: Rocky Horror PS dr. Bloodyna.

Seda nimekirja, kus mul kõik mängud üles tähendatud on ilus vaadata. Iga rea taga on meenutused-kogemused ja kui hästi otsida leiab isegi rolli&pildid üles. Ega kui üles ei märgiks siis läheks meelest ära.

—

Tahan veel ühe asja üles tunnistada. Et teaksite arvestada… Mul on selline halb harjumus juba pikka aega… piltlikult öeldes tundide viisi valget lage vahtida ja mõelda sellest kui mõttekas on mittemidagi teha, või ses mõttes et ma tunnen et olen oma lae kätte saanud ja iga järgmine pingutus mu enesetunde parandamise
nimel läheb raisku. Sest et kappa mahub niipalju mõdu, kui madalal on kapa kõige lühem laud ja ma arvan et nüüd on küll kõikvõimalik tehtud; ma andsin parima, ei kartnud, ei põgenenud. See on mu enda vangitorn ja kui ma leian sealt tee alla siis leian. Varem või hiljem või liiga hilja.

no comments.

parem hakkas.

ktnxbai