Martenloom

Ööhakuks oli hakanud tibama peeniksest vihma. Minust möödusid järgemööda aeglaselt suured rekkad, tuled pimedusse vihke heitmas. Mõni vilgutas ka. Künklik maastik. Paremat kätt jäid mõned üksikud majad ja palju metsa, vasakule põllud ja üksikud salud.

Mina kõndisin edasi, hetke maagilisusest kerges joobes. Teeäärses võsas helkisid rohekad tulukesed. Polnudki maipõrnikaid eriti varem näinud. Nüüd oli neid iga meetri tagant mitu. Virvatulukesed.

Kuradi Slovakkia, saaks siit ruttu minema. Päev oli alanud rongisõiduga ja mõnusa värskendusega Doonaus, Budapesti külje all sellises Tartu-moodi-linnakeses nimega Vac (ärge üritage seda hääldada, teist ei saada aru). Ungaris võtsid autod peale lausa vägisi. Slovakkias, kuhu ma hilishommikuks jõudnud olin, kulusid aga esimesed kolm tundi mööda teed kõmpimisele ja möödasõitvate autode passimisele. Lõpuks viskasid mind ühed mustlased järgmisse pisiasulasse ära.

Kohalikus “pubis” püüdsin seletada oma reisisoove. Inglise-vene keeles. Baaripoiss andis mulle vastuseid aga slovaki-saksa keeles. Lisaks oli tal kerge kõnehäire.

Kohalik liin viis mu natuke suuremasse pisiasulasse. Sealt edasi pidin pääsema bussiga Slovakkia teise otsa, päris suurde linna. Muidugi magasin ma kogu tee ja ärkasin üles lõpp-peatuses kuskil tundmatus mägedevahelises asulakeses.

Suutsin leida kohaliku rongiliini, mis mu põhja poole viis. Suure rongijaamaga linnake. Avastasin mingi kangialuse mängupesa-internetipunkti ja selgitasin välja, et asun Tšehhist vaid nii 5km kaugusel. Muidugi, ära siit!

Nüüd lähenesingi Slovakkiapoolsele piiripunktile. See oli täitsa sisseastutav.

Jõin tassi automaadikohvi ja vahetasin niiskunud riided kuivade vastu. Uni hakkas kallale tikkuma. Kartsin, et seal magada küll ei lasta. Niisiis ajasin seljakoti jälle selga ning vaatasin (suuremaltjaolt hüljatud) hoone ümber veidi ringi. Midagi sobivat leidmata võtsin tee jälle jalge alla.

Tõeline hulkuri tunne tuli peale. Et peaks inimeste silme alt eemale hoidma.

Tšehhipoolses piiripunktis oli liiklus kõrvalt mööda juhitud. See lubas jääda laagrisse varjualusesse, kust autod muidu läbi oleks sõitnud. Üks platvorm oli seal, nii et külmal pinnal ei tulnud magada. Küll oli see kohutavalt must, aga magamiskotiga ei olnud hullu. Kell oli siis juba pool üks. Panin äratuse poole kuueks hommikul.

See oli ka ainus hetk, kui natuke hirmu naha vahele puges. Kesköö, öömaja puudumine ja vihm. Hulluselt viimane olukord, kuhu sattumist lubada võiks edaspidi.

Enne uinumist tabas mind taskulambi valgusvihk. Ehmatades tõusin istukile.

Buuu!

Lampi hoidis piirivalvuri käsi. Selline stereotüüpne, vuntsidega. Rääkis midagi, mida ma ei mõikanud, lõi siis käega ja lahkus. Järgmine hetk oli hommik, seesama piirivalvurionu mind äratamas. Vaatasin kella: pool viis. Oli juba valge.

Jah. Päikesetõusuga saab hulkurite aeg ümber.

Pakkisin ropptolmuse magamiskoti turvaliselt kilesse ja pistsin seljakotti.

Mõnus värske õhk ja udu. Uus päev! Ja Slovakkia hääletamispõrgu asemel ootas mind Tšehhi hääletamispõrgu. Oma kitsaste teedega…

Juuli ‘08

Praeguse seisuga lähen rändama jälle juuli alul. Tähtede seis on hea. Nii kaheks nädalaks või nii. Aga seekord on mul ka telk! Ja ilmselt ka mõned couchsurferite kontaktid.

Aga miks ma lähen… hinge otsima? lappima? mõni kutsuks seda motivatsiooniks… ei. otsima inspiratsiooni elamiseks. unustamiseks. blah. midagi sellist.

Miks, kuidas, kuhu.