Martenloom

- Larbilõpulööma. Hirmus segadus. Maast kerkivad ootamatutest kohtadest zombid. Kogu maa on kaetud ebasurnute ja verega. Sööstan lahingu ühest otsast teise, et üks kurjam noaga maha võtta. Hoogu peatades paindub põlv ebaloomulikult palju külgsuunas. Langen. Rõve valu. Üks NPC aitab püsti, pärib olemise kohta. Tänan, ütlen et hakkab kohe parem. Süda on paha. Hetkeks mõtlen õhtusöögi väljutamise peale aga õnneks läheb üle. Astun ettevaatlikult pinkide juurde. Annan mängujuhile teada. Pikutan, siis nosin rosinaid ja vaatan kuidas lahing lõppu omadega jõuab. Väike šokk on, ei oska end ise aidata. Ettevaatlikult saab kõndida. Lootus on öö jooksul koju pääseda.

- Sõidan bussiga traumapunkti poole. Mingi hetk Kaubamaja  juures hakkab järsku vihma kallama. Äkitselt ja keegi justkui pangega valaks. Inimesed jooksevad.

Buss sõidab Riiamäest üles. Päike paistab ja taevas on selge, nagu poleks midagi juhtunud. Ainult maa on märg ja vihmaveetorud lahmavad hullumeelselt nagu oleksid need millestki valesti aru saanud või pärist hoopis teisest maailmast.

Esimest korda värskeltvalminud traumapunktis. Kõik läheb kuidagi libedamalt kui tavaliselt (pool tundi!). Kipsi ei pandud. Aga haigla sissepääsul oli suurelt (ja topelt) kirjutatud EMO. Hah!

- Eile kõndisin kerge lonkega haigla juurest oma 5km koju, nii et nii mõnigi plaan ja üritus, mida esimese hooga kartsin ära jäävat, kehtib ikkagi.