Martenloom

Mõni asi nõuab rohkem halle karvu kui väärt oleks…

Igatahes.

Oli Beleriandi larp. Üks mu parimaid. Osa sellel minu ettevalmistumisel (pole kunagi nii palju vaeva näinud), osa rollis endas, osa mängu enda headuses. Drägon igatahes lainetab muljetustest.

Oli D&D kampaania viimane mäng. Ülo juhatet, Jaanus, Barbar ja Kõust kambas. Minu antimunchkinluse egiidi all võitlev lvl 4 gnoom-bard Zepp Perssen (STR: 7 DEX: 8 WIS: 8…) näitas end taas parimast küljest. Minu rapiirilöökide (1d4-2) all langes nii mõnigi suur koletis (pärast seda kui kaaslased olid noid tugevasti klobinud). Ka üks Beleriandist inspireeritud ja Ülo loodud elfbear suri. Minu inspireeriv laul tõstis moraali nii mõneski kriitilises punktis. Minu “geniaalsed” ideed segasid nii mõndagi arutelu. No ma ei saanud ju ometi jätta kasutamata võimalust teha oma d20+16+2+10 disguise‘i. Ohjaa, kõige parem hetk oli muidugi lõpus, meie viimase vastasega. Pimedas laoruumis 4-5 levelit kõrgem rogue võib olla väga karm vaenlane.

Kuid mitte bardi jaoks! Blindness tegi temast ringi kobava hädise märklaua. Lisaks minu “firmakas” grease, mis tegelinski katusesarikatelt “maa peale tõi”. Tükike kooki. Elagu antimunchkinid!

Kolisin ühtlasi. Sellest aga natuke hiljem.