Martenloom

Kui nüüd ausalt kõik ära rääkida, siis päriselt sisse end siin seada ei ole jõudnud. Tuba on täis riietekotte ja suvalise träna kaste.

Kui kolm eelmist Tartu elukohta asusid umbes samas linnajaos, Raatusel, siis nüüd elan Tähtveres, Hermanni tänavas. Igasugust kõndimist saab kordades vähem olema. Töö asub 3 min, konvent 7 min… Samas on arvuti ja külmkapi vaheline distants tervistavad 20m – läbi korteri (pool eestiaegse maja korrust) jookseb pikk koridor, mille ühes otsas on köök ja teises minu tuba. Koridoris on poksipall, nii et liikumatuks ma ei jää.

Tuba on 2,5 eelmise kodu suurust, lõuna ja õhtu poole akendega, kaminaga. Ühe akna ees on ökokardin (viskan pildi ka millaski). Tänav on vaikne: siin sõidavad ainult need, kes siin elavad.

Üldiselt on mööblit juurde vaja, nii et kui kellelgi peaks olema soodsalt müüa mõni tugitool või riiul siis…

Ahjaa, otsime ühte tuppa augustist alates veel elanikku. Korterikaaslaslasteks mu kaks nooremat õde ja üks kunstitudeng.

—

Käisin eile Estconil, nõustusin Manti seal larpi aitama teha.

Kusjuures minu arvates väga kenasti kukkus välja. Arvestades üheõhtulist ettevalmistusaega ja larbikogemuseta osalejaid. Samas on ulmelugejad kindlasti keskmisest ärksamad ja uuele avatumad inimesed.

Larbi sisuks oli maailmast isoleeritud teaduslabor, kus uuriti siis 1)  tehisintellekti ja 2) paranormaalseid nähtusi. Seda küll ainult näiliselt. Tegelikult muidugi oli mängu toimumiskontekst laenatud Matrixist ja toimumisaeg aastasadu enne filmi tegevust. “teaduslabor” oli seega virtuaalsus, ku sorjastatud inimesed töötasid enda teadmata välja Matrixit ennast. Ja olid agendid ja vastutegelased ja palju omavahelist vaidlemist.

—

Käisin maal ka millaski. Mainimisväärt on ehk sinnamineks, kus Põltsamaal külaliini buss tulemata jäi. Asusin siis helistama ning lõpuks sain kätte ka vastutava firma, kes mulle tunni jooksul muretses puhkusel bussijuhi koos sõiduvahendiga. Inimene, kes oleks seda liini sõitma pidanud ja oli allhankena selle kohustuse võtnud, oli ilmselt oma bussiga kuskile ekskursioone sõidutama läinud, niipalju ma välja uurisin.

Aga see sõiduvahend, mis mulle muretseti, vallandas paraja nostalgiahoo. Sõitsin vist sellega üle kümne aasta tagasi kooli…

Hiljem käisin lisaks üksi oma vanas maakodus, nii 7km meie praegusest talust. Elasisn seal kuni kuuenda eluaastani. Viimati viibisin seal khm. nii 15 aastakest tagasi. Kõik oli lagunenud, võssa- ja rohtukasvanud.

Ning püha. Lausa uskumatult püha.