Martenloom

Tartu. Lõunakeskus. Oktoober. Õhtu.

Sügis täies hiilguses…

Tihe pilvisus, hämar. Puhub eriti tugev tuul, sooja nii 5 kraadikest või alla selle. Pilvedest sajab alla külma vihma, sekka loobitakse lörtsi. Ninas on värskeltpandava asfaldi kirbe lõhn. Tunne on sihuke, et ega Tallinnas ilm parem ei ole. Ilmselt hullemgi.

Me läheme vaatama Eesti jalgpallikoondise mängu. Bussipilet edasi tagasi maksab 200, pääs staadionile 250. Nagu kõigest veel vähe pole, saab Eesti kindlasti ka Belgialt pähe.

Tekib tahtmine selles jäises lörtsisajus heita põlvili, visata käed taeva poole ja karjuda: MIIIKS?!

Seda siiski ei juhtu. Tuleb fännibuss ja kobime sisse. Vabu istekohti on ainult üksikuid, kusjuures.

Teel Tallinna vaadatakse koondise viimast mängu (traditsiooniline kaotus) ja toimub ka traditsiooniline ennustusvõistlus. Belgia võidu pakkujad vilistatakse nöökivalt välja. Pakun jäärapäiselt kogemusi ja fakte ignoreerides 2:0 Eesti võitu.

Ja siis Tallinn. Ilm ei olegi väga hull. Küll tuuline aga ilma sademeteta. Et aega on küll, katsume staadioni kõrval asuval tänavajalgpalli areenil kohalikega mängu teha.

“Te saate ju pähe”, tuleb esialgu vastus.

“Me oleme harjunud. Me oleme Eesti koondise fännid.”

Mängime jalgpalli ja saame pähe. Ei morjenda.

Ja siis oleme lõpuks staadionil ning hüüame kooris “Eee ooo eee Eesti!”

1:0,

vaheaeg,

2:0,

viimase kümne minuti küünenärimine ja

Eesti võidab ilusa võitlusliku mänguga 2:0. Eufooria.

12. kangelane, Eesti jalgpallikoondise fänn sõidab tagasi koju.

Mina puhtverd fänn ei ole. Mina käisin lihtsalt jälle kutsumise peale vaatamas. Aga 12. kangelasest avanes seeläbi võimalus kirjutada.

—

Muide, kel mahti pole olnud drägonisse kiigata, siis tuleb larp!

Siinkohal õrriti: