Ühe, teise ja kolmanda asja kokkulangemine hakkas mind pisitasa juba deprosse lükkama. Elu rindejoontel paistis ainult taganemistegevus toimuvat (ma usun, et näiliselt). Jõulud pakkusid sobiva puhkehetke, et vasturünnakuid sepitseda. Nii öelda.
Tulemused on käes. Esiteks sain palgatõusu pluss paar privileegi (ja lisaks ettekujutuse, mida ma siin edasi tegema peaks). Teiseks võtsin konvendist de facto puhkuse. Lihtsalt, paar nädalat tahaks mitte muretseda.
Aga kõik see tegelikult ei teinud mu enesetunnet palju paremaks.
Mis aitas, oli PÄRIS TÖÖ!
6 ruumi puid tuli tassida 20m kaugusele kuuri. Pärast tööpäeva lõppu, mitmekesi õhtu läbi rassida… paar Vana Tallinna pitsi hinge alla ja kell 23 viimased prahid kokku kraapida. Liigud veel otsa. Pool üks magama…
Ja vot see aitas. Lisaks kindlustundele, et talvel on tuba soe, mõnus rammestus kehas.
Tööteraapia, soovitan igatahes. Vabastab üleliigsest metamõtlemisest. 
0 Vastust to “Töö tegi lambast hundi”