Kui mulle pakuti võimalust sõita tasuta Poolasse, võttis otsustamine aega umbes kolm sekundit. Hoolimata sellest, et kolmandiku reisi ajast moodustas bussimaraton. Poznan, nagu selgus, oli igati külastamist vääriv linn. Üle tuhande couchsurferiga kusjuures.
Alguses…
—
Astusin Tartus viimase Viljandi bussi peale ja sättisin endale äratuse. Tahtsin magada.
Kitsamas plaanis polnud sellest muidugi kasu, kuid laiemas küll.
Ärkasin selle peale, kui buss juba inimestest tühjaks oli jooksnud – mobiilil olid nädalavahetuse äratused maha keeratud. Viga sai avastatud – telefon poleks muidu ka järgmisel hommikul äratanud.
Igatahes.
Kahmasin oma asjad ning hüppasin Viljandi jaheda õhu kätte.
Asusin öömaja poole teele, ise veel poolunes. Mälestused Viljandist segunesid äsjase unenäo kujutelmadega ja üldse oli kuidagi põnev meeleseisund. Kohal. E päriskodus oli meeldiv nagu alati. Enne magamaminekut vaatasime veel Eurovisiooni ning panin äratuse kella poole viieks, märkisin ära ka pühapäevase päeva.
Kitsamas plaanis oli sellest kasu, laiemas mitte.
—
Virgusin pisut enne õiget aega toreda mõtte peale: kohvi on ikka paganama hea ärataja, eriti kui kohvimasin sellist lärmi teeb. Tassi kange ja võikude eest olin muidugi ääretult tänulik.
Kella viieks jõudsin kohta, kus buss meid üles korjama pidanuks. Tüng! Just napilt enne mu saabumist suri meie tubli liikumisvahed välja. Käima enam ei läinud. Ei jätnud ka ühtki vihjet oma pirtsaka käitumise kohta. Meenus Anu kaasaöeldud tarkusetera, et bussireiside alatine kohustuslik osa on bussi katkiminek.
Järgnevad kaks tundi möödusid külma käes tammudes ning kuulates meeste teooriad probleemi olemuse kohta. Mulle tundus asi suht lootusetu.
Seega oli uskumatu leida meid pühapäeva hommikul kell 8 autoesindusest, kuhu diagnostik oli välja sõitnud probleemi uurima.
Kella 11ks oli viga leitud, kütusepaak maha keeratud, pump välja vahetatud ning buss kokku komplekteeritud. Ei usuks kui ise ei näeks.
—
Algas sõit Poznani poole. Ahjaa. Meie ca 30 kohalisest bussist olid tagumised istmed välja tõstetud ning sinna pehme magamislavats paigaldatud. 18h sõitu ei tundunudki seega väga hull.
Joodi, räägiti, magati. Lugesin “Üksildast oktoobriööd”. Möödusid bensujaamad ja piiripunktid, Kaunase koledad kortermajad ning hulga Poola pimedust. Kell 4 leidsime üles oma hotelli ning läksime oma lüheldast und nautima. Järgnevad kaks päeva möödusid koolitusel.
Rääkides Poznanist, siis mulje oli suurepärane. Suur ja kaunis vanalinn, rohkete kirikute ja elumajadega. Keisriloss Marcise tänaval on ilusamaid ehitisi, mida ma tükil ajal näinud olen.
Kuna tegu on siiski Poolaga, ei saa mööda tööstusmaastikust. Kuid seal moodustas see omamoodi looduse: raudteed, viaduktid, tööstushooned. Ja selle “looduse” vahele oleks justkui kursusetäis arhitekte möllama lastud. Ehitisi oli igasuguseid, huvitavaid ja uudseid. Oldi raatsitud kulutada ilule. (Samas oli muidugi koledaid maju ka, aga kes neid ikka vaatab).
Iga teise eramaja küljes rippus silt – et mida keegi teeb või müüb. Miniettevõtteid peoga. Nooblimatel tänavatel oli iga kolmas ettevõte pangakontor või rahavahetuspunkt. Võibolla oli asi mu rõõmsas tujus, aga inimesed tänavatel paistsid igatahes õnnelikud.
Esimesel päeval, kui teised olid baari ära tõtanud ning mina CouchSurfingu kaudu endale tegevust ei suutnud leida, veetsin lihtsalt hotellis aega. Ja siis tuli mulle meelde see mõnus tunne, mis reisimisega kaasas käib.
Vaatasin hotelliaknast linna ja kustutasin mõttes nälga, mida tükk aega polnud tähele pannud.
—
Järgmine hommik.
Mis tolle konkreetse hotelli toitu puudutas, siis oli see kohutav. Külmas õlis küpsetatud friikaid? Kahtlast keeduvorsti? Siiski leidus võileivavalikus üht-teist, mille tõttu nälga ei jäänud. Koolitusele ja siis tagasi hotelli.
Meile oli organiseeritud tore giid, kelle seltsis järgmised poolteist tundi veetsime. Mina passisin niisama kaasa. Kahju, et vene keelt ei mõistnud.
Pärast ekskursiooni ootas meid aga ehtne Poola rahvuslik restoran: maitsvate toitude ja külma viinaga. Otžen horošo. Inglise keeles oli lausa imelik suhelda.
Ja siis oli kõik läbi. Jäi veel hilisõhtune hotellisotsialiseerumine ning võtsin oma viimase vene keele kümbluse.
—
Uuel hommikul asusime taas Eesti poole teele.
Bussijuhid olid tasemel, sest suutsid ikka väga põnevatest asjadest pajatada. Hr. mõjuagendi noorusajast ja muust. Muu tutvumise käigus selgus, et saan ööbida Suislepal ning sealt siis hommikul otse Tartusse autoga.
—
Hilja öösel Valgasse jõudes püüdsin linnapildist leida esimest eestikeelset sõna. Ja häh! See oli “Tudish-piip”.
Tahtsin heita käsi taeva poole ja kilada: “Ma lugesin ka just “Üksildast Oktoobriööd”, milline kokkusattumus!”
Siis taipasin, et njah, me ilmselt loeme sama foorumit, mis seega tuletab meelde samu raamatuid; kokkusattumus, kokkusattumus.