Mõned päevad tagasi käisin Müüri ääres. Jälle. On täiesti julm, et mõned rajad sinna aeg-ajalt mind jälle viivad.
Miks küll? – Ju tuleb murenenud kohti lappida.
Mis on Müüri taga? – Ma ei julge vaadata, mis seal praegu on. Ilmselt pimedus ja Tahe. Võibolla ka See, millega Tahe end jäägitult sidus. Või selle jäägid.
Millest Müür on tehtud? – Sellest, millega Tahet vangistada.
Kas mul ei olegi Tahet nüüd? – On. Üpris lühinägelik, väike ja tobuke teine, kübemest sirgunud. Aga sõprade ja õnnestumiste toel kasvab.
Miks on Tahet vaja? – Et osata otsustada. Et ühe inimese tegemised kannaksid ideed.
Lase oma Suur Tahe vabadusse! – Ei. Siis ma pettun ja upun kibedusse.
0 Vastust to “Müüri äärest”