Viimase aja põmmuudiste valguses – maavärin, Fukushima, eestlaste rööv, dopingujuhtum – on üks asi ajakirjanduse juures eriti teravalt silma torganud. Valusalt.
Kõiki ülal loetletud uudiseid on (neti-)ajakirjanikud kajastanud erakordse entusiasmiga. Lausa niisuguse tarmuga, et arvan neid omavat mingisugust erilist suguorganit.
See kujuteldav jäse vallandab erekteerudes vaeses omanikus jooksuajaga sarnaneva seisundi. Selles olukorras püüab ajakirjanik peauudisega võimalikult kiiresti, võimalikult rohkelt paarituda luues suurel hulgal pisemaid järeluudiseid. Enamik neist järeluudistest on muidugi äbarikud ja värdlikud. Näitena olgu toodud HMS’i libauudise, mis nähtuse üht külge päris kenasti kirjeldab.
Jooksuajale kohaselt kaotab ajakirjanik mõtlemisvõime täielikult ning tema (ja lugejate) tähelepanu on Suure Sündmusega jäägitult seotud. Samal ajal saavad teised subjektid ajakirjanduse valgusest puutumata jäänud hämarates nurgatagustes saagida maha näiteks põlishiie.
Samas, uudis, kellega ajakirjanikud ohjeldamatult miilustavad, kannatab ebaõiglast muljelööki: Liibanon=inimröövid, Jaapan=radiatsioon, Veerpalu=doping. Otsekui moodustaks ajakirjanduse valgus ülitugeva prožektorivihu, mis “valgustatu” ära praeb.
Aga mis selles siis halba on? Lugejaid ju huvitab, klikke on tuhandeid.
Halb on see, et taoline ajakirjandus pole muud, kui kiirtoit. Ja veel selline, mille söömisest muutub lugeja ainult näljasemaks.
Nüüd. Natuke konkreetsemalt. Dopingujuhtum.
Ükskõik, milline uudis suurema kella külge pannakse. Valel ei ole sellisel juhul väikesed jalad.
Kui tõde oma kingapaelad seotud saab, on vale juba kaks tiiru ümber maakera teinud.
Dopinguskandaali ümber löödi vahtu juba varem. Asjaosalised ei saanud enne eilset pressikonverentsi midagi avaldada. Eile siis paljastati testi postitiivsus, aga seletati ka lahti testi küsitavus. Mis sõnum kõikjale kaikus oli: “Testi tulemus oli Positiivne!” Ajakirjandus jooksis tormi, avaldades erinevate “arvamusliidrite” arvamusi, spekulatsioone, kommentaare. Orgia.
Kuulasin, mis pressikonverentsil öeldi, kujutlesin end suusakoondise asemele ning ei leidnud nende käitumises ja senises tegevuses mitte mingisugust valskust. Näha on et hulk inimesi ajakirjandust trotsides leiab sedasama.
Sattusin vaatama “Aktuaalse Kaamera” intervjuud Veerpalu arstiga. Tegemist oli kõige ehedama ülekuulamisega, millel ajakirjandusega kohe mingit seost polnud.
Erameedia probleem on sama nagu kõigi ülejäänud erakapitalil põhinevate ettevõtete puhul: selle ainueesmärk on toota omanikele tulu. Mida suurem läbimüük, seda suurem kasum. Mida suurem skandaal, seda suurem läbimüük. Siit järeldub üsna loogiliselt, et skandaalide tekitamine on omanike poolt sama hästi kui nõudeks.