… jooksmisega. Päev varem. Ükski siia ei jõudnud. Alumisel korrusel koridoris on võimalike santide peletamiseks suured kotid õuntega.

Vahepeal oli Dragon.ee igasügisene kokkutulek. Kümnes, räägitakse. Tegu oli puhta vanainimeste peoga, mina liigitusin piiksuks. Räägiti Vanadest Headest Aegadest ja tehti rollimängunalju. Hariva poole pealt jutustasIrve hea rolli loomisest (loomisest nii enda kui teiste jaoks). Arutlus. Saun ja saunajutud, laud ja lauamängud.

Algas C:\M2NGUD’e rolliralli. Kaks “reha” on kõrvaldatud: mängijad ja koht olemas. Juhuu.

Võite meid muuhulgas togida, kui miskit eelinfot rolli kohta soovite.

—

Muide. Tulge mulle külla. Pakun mitmesuguseid sooje jooke ja kaminatuld. Hingedepäeval pidasime videvikku nii ja täitsa hästi tuli välja.

Tartu. Lõunakeskus. Oktoober. Õhtu.

Sügis täies hiilguses…

Tihe pilvisus, hämar. Puhub eriti tugev tuul, sooja nii 5 kraadikest või alla selle. Pilvedest sajab alla külma vihma, sekka loobitakse lörtsi. Ninas on värskeltpandava asfaldi kirbe lõhn. Tunne on sihuke, et ega Tallinnas ilm parem ei ole. Ilmselt hullemgi.

Me läheme vaatama Eesti jalgpallikoondise mängu. Bussipilet edasi tagasi maksab 200, pääs staadionile 250. Nagu kõigest veel vähe pole, saab Eesti kindlasti ka Belgialt pähe.

Tekib tahtmine selles jäises lörtsisajus heita põlvili, visata käed taeva poole ja karjuda: MIIIKS?!

Seda siiski ei juhtu. Tuleb fännibuss ja kobime sisse. Vabu istekohti on ainult üksikuid, kusjuures.

Teel Tallinna vaadatakse koondise viimast mängu (traditsiooniline kaotus) ja toimub ka traditsiooniline ennustusvõistlus. Belgia võidu pakkujad vilistatakse nöökivalt välja. Pakun jäärapäiselt kogemusi ja fakte ignoreerides 2:0 Eesti võitu.

Ja siis Tallinn. Ilm ei olegi väga hull. Küll tuuline aga ilma sademeteta. Et aega on küll, katsume staadioni kõrval asuval tänavajalgpalli areenil kohalikega mängu teha.

“Te saate ju pähe”, tuleb esialgu vastus.

“Me oleme harjunud. Me oleme Eesti koondise fännid.”

Mängime jalgpalli ja saame pähe. Ei morjenda.

Ja siis oleme lõpuks staadionil ning hüüame kooris “Eee ooo eee Eesti!”

1:0,

vaheaeg,

2:0,

viimase kümne minuti küünenärimine ja

Eesti võidab ilusa võitlusliku mänguga 2:0. Eufooria.

12. kangelane, Eesti jalgpallikoondise fänn sõidab tagasi koju.

Mina puhtverd fänn ei ole. Mina käisin lihtsalt jälle kutsumise peale vaatamas. Aga 12. kangelasest avanes seeläbi võimalus kirjutada.

—

Muide, kel mahti pole olnud drägonisse kiigata, siis tuleb larp!

Siinkohal õrriti:

Sortisin vanu pabereid. Ilmselt kuskilt 2007. aastast pärinevalt suvalisel väljarebitud a4 vihikulehelt:

Tõde kui ideede omadus.

Sündmused teevad idee tõeseks.

Tõde kui juhtimisprotsess.

Viimasest ma muidugi aru ei saa, mis ma selle all mõtlesin. Aga ka muu oli unustatud ja selle meeldetulek oli kuidagi positiivne (kuna ma ka nüüd, vanema ja targemana ei tahaks sellele vastu vaielda).

Thanaria larp oli hea. Mitte tervenisti, aga see, mis minu tegelast ja meie füüslaste seltskonda puudutas oli hästi tehtud. Ja järelmaik mängust oli tugev. Juba kaks päeva veeretan mängu lõpulahenduse situatsiooni edasi-tagasi. Tegelase ning ka minu jaoks oli see õudne ja ängistav. Terve meie füüslaste seltskond notiti maha nagu lihaloomad. Mu ime läbi pääsemine ei ole just suurem lohutus. Pigem asetab kohustusi.

Ainsat rahuldust pakkus minu seadeldise näppimisest tulenenud jõmakas, mis taeva poole saatis pea kogu meie seltskonnalt puistatud vara (granaadid, kalliskivid…), snaiperpüssi ja ühe mõrvari maise keha. Aga ka see rahuldus polnud teab mis. Pigem: “oli nüüd kõike seda kurja vaja…”

Otsingud jätkuvad.

—

P.S.

Larp tuleb 21. novembril.

Inimene üksi olles ei tunne end kunagi niivõrd üksikult, kuivõrd võib tunda end üksikult teiste inimeste hulgas.

Järgnevalt aus ülestunnistus sellest, kuidas panin toime varguse ja mismoodi see kõik kätte maksis.

Astusin sisse Ujula Konsumi uksest. Minu kavatsused olid täiesti ausad: osta kohvikoort, õhtusöögimaterjali ja ehk veel miskit. Võtsin poekorvi ja asusin riiulite vahel toidukaupu jahtima. Tundsin end täiesti vabalt ja plaanisin kõigi kaupade eest ka ilusti maksta.

Olingi juba kassade juurde pöördumas, kui mu pilgu püüdis midagi küpsetisteletilt. Õigemini küll konteiner, kus müüdi lahtist saia ning leiba. Ja seal oli isegi rosinasaia. Sellist mida sai ainult lapsena ja kust on eriti mõnus välja nokkida rosinaid. Välja nokitud rosinad kusjuures maitsevad hoopis paremini kui pakirosinad. Eriti head on nood, mis tavaliselt saia peal on. Mmmm.

Hästi. Ma võtsin kilekoti ja panin saia kenasti kotti ja seejärel korvi.

Ja siis ma nägin rosisnat. See oli saiade vahel, täiesti lahtiselt. Üks neid eriti maitsvaid. Lihtsalt lebas seal. Täiesti süütult.

Täiesti süütult vaatasin paremale ja vasakule ning hetk hiljem astusin süütult leti juurest eemale. Rosinat muidugi letil enam ei olnud ning justtoimunule võis vihjata ainult aimatavalt liikuvad lõualuud.

Noh. Siis ma täiesti ausalt maksin kogu kauba eest ja läksin poest välja, ükski turvamees mind ei tüüdanud.

Umbes 100m poest aga algas asi pihta. See süütu rosinake hakkas endast järsku märku andma. Too oli ennast kuidagi väga kaugele taha kurgulakke kleepinud ja tekitas ebameeldivusi. Esiteks on iga kurgu tahaossa kleepunud asi ebameeldivalt kättesaamatu. Teiseks hakkas ta millegipärast mu kurgunibu piirkonda kõrvetama. Ja väga häiriv oli.

Mõnisada meetrit hiljem õnneks asi lahenes ja neelasin varastatud rosina alla.

Loo moraali siinkohal üle kordama ei hakka.

Pea igal õhtul lähen magama lootusega, et homme tahan olla ilus, tark ja osav. Mitte kasimata, eraklik, sihitu, ekslev, ebakindel, oskamatu jne… Kusjuures jah, asi on tahtmises, või täpsemini ihas, ihaldamises. Ühelt poolt on see nii veider ja ebaloogiline, kuidas saab ihaldada edutust. Teisalt on see nii üdiinimlik. Pahe? Ei. Loomus on selline. Mündi teine pool. Elu lepingusse kribukirjas kirjutatu.

Ma ikka usun, et kannatused tasuvad end, kui ainult nad üle elada, ausaks jäädes.

Ja mul on parem üha, kuigi aeglaselt ja tibusammul. Kaotatud maailm saab täiuslikumalt üles ehitatud. Ja siis tuleb kirg tegutseda ja teadmine eesmärgist. Või tuleb midagi muud. Hulluks esialgu ei lähe.

Et homme ärkaks õiges aja püksisääres…

Elav legend Shumacherist saaks juba praegu vändata tubli Rocky’liku süzeega filmiseeria.

1. film. Vormel ühte tulek, esimene etapivõit, vana kuninga langemine, töö ja ande läbi võidule.

2. film. Uus algus. uus meeskond, kõik on halvasti, intsidendid, diskvalifitseerimine, kriis, jalaluumurd sarja liidrina, läbi raskuste uuesti võitjaks.

3. film. Langemine. Vahele on jäänud 5 aastat, mil peategelane ainult ja ainsana võitis. Mängu tulevad halvad tegelased halbade muudatustega. Meeskonnal läheb üha halvemini. Mingi ülbe tüüp kogu aeg võidab. Läheb aasta… Ja siis… Shummi tõestab ennast veel korra, ja lahkub võidusõidust.

4. film. Tagasitulek. Üks võidusõitja saab raskelt viga ja Shummit palutakse tulla tagasi vormelirooli taha. Muidugi veendakse ta ära. Vana meeskond on muidugi täielikult alla käinud. Vana konkurent on võistkonnakaaslaseks… //kui eelnev oli faktipõhine, siis siit edasi läheb jutt eeldatavaks//Aga kangelane lööb korra majja ja treenib hullult ja võidab jälle… Ja pritsib šhampanja ja kõik on õnnelikud. Pahad muidugi mitte. Sest nad on pahad.

5. film. Vormelisari on kohutavalt alla käinud ja vanameister tuleb tagasi et oma tiim ise üles ehitada. Leiab noore ja andeka võidusõitja kelles näeb ennast, kutsub tagasi vanad ässad mehaanikud jne. Kogu auto tehakse valmis kahe ja poole nädalaga. Filmi lõpuks on jälle kõik hästi.

Kõigele lisaks veel sekka armulugu, natuke perekonnasuhteid ja tuleks ka mingi negatiivne omadus külge pookida, millest kangelane peaks siis üle olema. Nagu Räikkonenil on viinalembus.

Aga ma arvan et see filmiseeria tehakse ära. Kui mitte praegu, siis kolmekümne aasta pärast see kedagi kindlasti inspireerib.

Passita siis seekord.

Jõudsin Viljandisse reede õhtul, täpselt selleks ajaks kui vihm järgi jäi. Viisin asjad suvekuude ja siis viivitamatult kontserdile – Svjata Vatra. See oli hea, kuigi mitte meeldejääv. Võibolla oli asi ka inimeste puudumises, sest polnud kedagi veel üles leidnud. Igatahes jalatsivalik oli küll esialgu mööda. Plätudega või paljajalu oleks palju lõbusam olnud (ja põrsam).

Lahkusin viimase loo ajal, et ööülikooli piletisabasse jõuda: kell 23:00 hakati müüma ja 23:10 olid juba otsas. Aga mina istusin juba aida ees ja mugisin kaasavõetud kirsse, pilet kenasti taskus. Vahepeal juhtus mõni tuttav ka mööda minema ja siis sai juttu puhutud ja mitmekesi kirsse mugitud.

Ööülikooli teemaks seekord loomulikud ja ebaloomulikud asjad, jutlejaks Jaak Tuksam. Tasus ära see mõtteõhtu. Heietamist oli kohati liiast ja kaasa tuli tugevalt mõelda, aga maailmavaadet lõi selgemaks tublisti. Kui teil veab, siis jõuab see ükskord raadiosse ka.

Järgmine hommik… üksinda tšillimine laululaval, mugisin ära viimased kirsid. Turulkäik, ostsin juurde kilo kirsse (20kr/kg!). Sain kokku Daniga, siis oli ka ainus kord kui vihma sadas, mugisime kirsse varju all Aidas. Hiljem mugisime kirsse Rohelise lava juures. Palju head ja vähemhead muusikat. Mispeale oli palju ringiekslemist ja erinevates seltskondades ajaviitmist.

Juba lõunal mängis rohelisel laval end üks sloveenide bänd, Matija Solce. Nad olid rõõmsad ja vabad ja humoorikad ja tegid tõsiselt head muusikat. Pärast kontserti reklaamisid nad aga välja, et kell 23 on nad uuesti vabalaval… Ja siis me läksimegi õhtul sinna lootusega tõsiselt jalga keerutada.

Muusikat ei olnud ja sama grupp alustas hoopiski oma nukuteatri tükiga. Tekkinud pettumus hajus kiiresti kui nägime, kui hästi nad seda tegid. Nukuteatriga on täiskasvanuid palju raskem hämmastada kui lapsi, aga Matija Solce publik oli kui võlutud.

Piletiraha ei küsitud, aga pärast etendust näidatud kaabu topiti publikuhordi poolt raha täis.

Allolevalt pildilt on stiilinäitena rootsi põder. Pildile klikates leiab ühe teise sama duo poolt mängitava etendusejupi.

Et kui kuskil näete nime Matija Solce, siis kindlasti tasub vaadata.

Öösel jõudsin tagasi Tartusse, Lohele tänud muidugi, ja Elverile öömaja eest.

Aga tänavu oli esimene aasta mil, mind külmakõhulist hakkasid häirima kohalikud töllid. See paistab ka nende jaoks saavat ürituseks, mil võib end täiesti vabalt tunda. Ehk siis nende puhul tähendab see peamiselt joomist ja kõike, mida nende tavalistel erapidudel teha tohib.

Suur läbu, mille keskel on pisikesed pärimusmuusika saarekesed.

Janu kustutavad asjad, mille kilohind on sama (~6kr, Selveri näitel).

Arbuus (Ungari), -kasvatatud, -korjatud, -imporditud.

Piim, -lehm üles kasvatatud, -lüpstud.

Kõige odavam pudelivesi, -Saaremaa (1,5L), -villitud.

Mõelda hetkeks toodete omahinna (tootmiskulude) ja kasulikkuse (vitamiinid jms) peale.

Mulle tundub et vee juurdehindlus on tingitud sellesse pumbatud isikupära tõttu. Selle joomine on sama erilisustav nagu Läti importjääkuubikud, mida mul ka paar aastat tagasi poes tähele õnnestus panna.