Käisin täna ökomessil. Töö pärast, aga muidu oli ka kasulik. Sealt tulles dehüdreerusin süljeerituse tõttu, kuna mõtlesin neile tilliga õlis marineeritud küüslaukudele ja peterselli-küüslaugu fetajuustule ja ühele öko-dipikastmele, mis mul käe otsas kõnnitempos kaasa kõlkusid. Lisaks sai messil väga maitsvat leiba.

Üks paarike jäi sealt meelde. Naine kitsaste teksade ja jakiga, mees selline uusrikas. Näituste majast väljudes silmasin neid nelja tšintšiljapuuri minema tassimas. Mõnusad karvased loomakesed sees.

Ja tõesti. Pisut varem olin noid närilisi ja armsaid karvaseid jänkusid isegi vaatamas käinud. Neid oli seal lausa suure koridori jagu igas mõõdus ning vanuses. Ka paarike vaatas siis neid loomakesi.

Ja veel pisut varem, sattusid see sama mees ja naine meie boksist mööda minema ning millegipärast tõmbas neid korraks EL’i karusnaha erinumber, mida nad minuti huvitunult sirvisid, siiski ostmata jättes…

Lihtsalt huvitav, kuidas mingi lugu ennast välja lobiseb.

—

Pärast m2ngusid on kuidagi teistmoodi olla. Mitte et oleks väga õnnestunud ürituse üle uhke olla, aga tagasi on tulnud tahtmist ja isu; midagi olla, midagi muuta.

Pintslit käes hoides, tekkis kuidagi mõnus tunne sisse. Et tegeled millegagi millest jääb jälg.

Sain ühtlasi palju muusikat. Lugu-lugu haaval. Peaks mänguks piisama.

ca. 15+ GMkoosolekut hiljem on larp kenasti kuju võtnud. Näis, mis välja tuleb.

Lisaks, meil tekkis üks vaba mängijakoht. Sool ei ole tähtsust.

—

Muidu on enam-vähem.

Kellele sügis liiga teeb siis kuula ööülikooli. Psühholoog Inge Taela loeng:

http://www.ylikool.ee/et/13/inge_tael

Mis muda see on, kuhu olen kinni jäänud. Lihtsalt asjad juhtuvad üksteise järel. Kõik justkui tükid erinevatest pusledest.

Olen pime.

Kliki

Muidu, Graphjam on tore koht

… jooksmisega. Päev varem. Ükski siia ei jõudnud. Alumisel korrusel koridoris on võimalike santide peletamiseks suured kotid õuntega.

Vahepeal oli Dragon.ee igasügisene kokkutulek. Kümnes, räägitakse. Tegu oli puhta vanainimeste peoga, mina liigitusin piiksuks. Räägiti Vanadest Headest Aegadest ja tehti rollimängunalju. Hariva poole pealt jutustasIrve hea rolli loomisest (loomisest nii enda kui teiste jaoks). Arutlus. Saun ja saunajutud, laud ja lauamängud.

Algas C:\M2NGUD’e rolliralli. Kaks “reha” on kõrvaldatud: mängijad ja koht olemas. Juhuu.

Võite meid muuhulgas togida, kui miskit eelinfot rolli kohta soovite.

—

Muide. Tulge mulle külla. Pakun mitmesuguseid sooje jooke ja kaminatuld. Hingedepäeval pidasime videvikku nii ja täitsa hästi tuli välja.

Tartu. Lõunakeskus. Oktoober. Õhtu.

Sügis täies hiilguses…

Tihe pilvisus, hämar. Puhub eriti tugev tuul, sooja nii 5 kraadikest või alla selle. Pilvedest sajab alla külma vihma, sekka loobitakse lörtsi. Ninas on värskeltpandava asfaldi kirbe lõhn. Tunne on sihuke, et ega Tallinnas ilm parem ei ole. Ilmselt hullemgi.

Me läheme vaatama Eesti jalgpallikoondise mängu. Bussipilet edasi tagasi maksab 200, pääs staadionile 250. Nagu kõigest veel vähe pole, saab Eesti kindlasti ka Belgialt pähe.

Tekib tahtmine selles jäises lörtsisajus heita põlvili, visata käed taeva poole ja karjuda: MIIIKS?!

Seda siiski ei juhtu. Tuleb fännibuss ja kobime sisse. Vabu istekohti on ainult üksikuid, kusjuures.

Teel Tallinna vaadatakse koondise viimast mängu (traditsiooniline kaotus) ja toimub ka traditsiooniline ennustusvõistlus. Belgia võidu pakkujad vilistatakse nöökivalt välja. Pakun jäärapäiselt kogemusi ja fakte ignoreerides 2:0 Eesti võitu.

Ja siis Tallinn. Ilm ei olegi väga hull. Küll tuuline aga ilma sademeteta. Et aega on küll, katsume staadioni kõrval asuval tänavajalgpalli areenil kohalikega mängu teha.

“Te saate ju pähe”, tuleb esialgu vastus.

“Me oleme harjunud. Me oleme Eesti koondise fännid.”

Mängime jalgpalli ja saame pähe. Ei morjenda.

Ja siis oleme lõpuks staadionil ning hüüame kooris “Eee ooo eee Eesti!”

1:0,

vaheaeg,

2:0,

viimase kümne minuti küünenärimine ja

Eesti võidab ilusa võitlusliku mänguga 2:0. Eufooria.

12. kangelane, Eesti jalgpallikoondise fänn sõidab tagasi koju.

Mina puhtverd fänn ei ole. Mina käisin lihtsalt jälle kutsumise peale vaatamas. Aga 12. kangelasest avanes seeläbi võimalus kirjutada.

—

Muide, kel mahti pole olnud drägonisse kiigata, siis tuleb larp!

Siinkohal õrriti:

Sortisin vanu pabereid. Ilmselt kuskilt 2007. aastast pärinevalt suvalisel väljarebitud a4 vihikulehelt:

Tõde kui ideede omadus.

Sündmused teevad idee tõeseks.

Tõde kui juhtimisprotsess.

Viimasest ma muidugi aru ei saa, mis ma selle all mõtlesin. Aga ka muu oli unustatud ja selle meeldetulek oli kuidagi positiivne (kuna ma ka nüüd, vanema ja targemana ei tahaks sellele vastu vaielda).

Thanaria larp oli hea. Mitte tervenisti, aga see, mis minu tegelast ja meie füüslaste seltskonda puudutas oli hästi tehtud. Ja järelmaik mängust oli tugev. Juba kaks päeva veeretan mängu lõpulahenduse situatsiooni edasi-tagasi. Tegelase ning ka minu jaoks oli see õudne ja ängistav. Terve meie füüslaste seltskond notiti maha nagu lihaloomad. Mu ime läbi pääsemine ei ole just suurem lohutus. Pigem asetab kohustusi.

Ainsat rahuldust pakkus minu seadeldise näppimisest tulenenud jõmakas, mis taeva poole saatis pea kogu meie seltskonnalt puistatud vara (granaadid, kalliskivid…), snaiperpüssi ja ühe mõrvari maise keha. Aga ka see rahuldus polnud teab mis. Pigem: “oli nüüd kõike seda kurja vaja…”

Otsingud jätkuvad.

—

P.S.

Larp tuleb 21. novembril.

Inimene üksi olles ei tunne end kunagi niivõrd üksikult, kuivõrd võib tunda end üksikult teiste inimeste hulgas.