Vist alla kümnekraadises Sebe bussis Tartu tagasi värisedes, vaatasin tähti ja mõtlesin seda klišeemõtet, et pisike elutrall käib miljonite hiiglaslike põlevate gaasikerade “all”. Noh et kaks nii konstrastset asja (elu ja tähed) tähelepandamatult katkematult kõrvu eksisteerivad. Naljakas.

Naljakas tundus ka kommentaar villase kampsuni heidetud staatilise energia kohta. Mismõttes särtsub? See on ju naturaalne.

“Aga kas sa oled pimedas laudas lambaid enne näinud?”

Pimedus, tuul, külm, vihm. Tõusin ja läksin välja.

Ei ma pole nii otsusekindlaks hommikuinimseks veel muutunud. Lihtsalt kokku oli lepitud ja sooja, pehmesse, kuiva voodisse jäämine polnud võimalik. Vat kui kasulik on mitte-üksi-joosta.

—

Igatahes, tahaks hirmsasti pubidesse minna inimestega kokku saama, aga näe üliväsimus ja ajutine sügiskurblikkus on kallal. Oi kuis väsitab skeptiliste tüüpidega vestlemine, oi kuis väsitab.

Esiteks. Loomulikult läks töökaaslane puhkusele ja jäin ametikohustustega üksi. Õnneks sai reede vabaks küsitud. Teiseks oli korraldada kaks asja: Poslebala ja larp Wasara Valgus.

Esmaspäev: Töö, õhtul püüdsin larbiasju teha, aga kuidagi soiku jäi.

Teisipäev: Töö, päeva lööb segamini uudis, et rollimängundust hakatakse Viljandi kultuuriakadeemias andma. Õhtul saan õppekava koostajaga kokku ja räägime pikalt-laialt. Edasi toimub autokoosolek Priistiga kui Poslebalaks prožektoreid toome. Teemaks urg. Sõidan koju paari kilo mandariinidega. Tähistan, niisama, larbinduse väikest võitu. Puhkan põnevusest. Mänguga tegeleda muidugi ei suuda.

Kolmapäev: Väldin mõtteid VW tegemata asjadest ja tegelen Poslebala sebimisega. Töö kõrvalt muidugi. Õhtu veedan konvendis mööblit sikutades ja valgustust seades.

Neljapäev: Poslebala päev. Saan töölt tunniks ära käia, et osta peoks vajalikud asjad. Sõidan konventi ettevalmistusi tegema. Hilisemas õhtus õnnestub ülikond kodus selga panna. 24 algab pidu. Kõik laabub. Kolme ajal saab tantsidagi. Poole viieks põhku.

Reede: Lähen konventi ja sõlmin otsi kokku. Kella kahest saab lõpuks larbile pühenduda. Käin ära tehases ja nibin-nabin saan kätte võtmed. Viin mingeid asju ära ja kella 19ks Pange. Ühiskoosolek NPC’dega. Kõik on peaaegu kohal. Saan 12ks magama.

Laupäev: Ärkan 7 ajal. Püüan üht teist teha, ja valmis saab ka. Sõidame objektile. Selgub, et ala on häire all. Mätsime andurid ja üürgaja kinni ja asume tööle. Käin poes. Minu nina all vallandatakse müüja. Kiirustan teisi takka. Lähen jälle sõitu, toon Ally ja Toidu. Sõidame Nelki. Toon tossumasina. Sean pseudobaari valmis. annan juhised. Mäng algab. Ja läheb käima. Käin poes jälle. Ajastan taksod. Gamestop. Rabame asjad kaasa ja sõidame Tehasesse. Jõuame alguseks. Kõik tundub lahedalt sürr. Kõik laabub. Mäng läbi. Lähen koogi järele. 30 minutit ootamist. Demineerin koti õunu ühe suvalise mõtte ajel. Aftekale. Kook. Rollimängijad. Jee.

Pühapäev: Ärkan vara, umbes 9. Vaatan Perry Bible Fellowshipi, joon kohvi. Kell 11 läheme koristama. Kõigepealt aftekakoht, siis Nelk, siis Tehas. Tsill. Koju, uinak. Tagasi tehasesse viimaseid asju tooma, oi mis pingutus. Ugalasse viimaseid asju korda ajama. Viin tossumasina tagasi. Söön. Isu on tagasi ja kuidas veel! Kell 20 saame Ally ja Üloga Zavoodis kokku. Räägime. Naerame. Peame plaane.

Koju.

Huh. elus.

—

Takkajärgi võiks öelda, et selle mänguga seostus mul mingi veider tunne. Natuke nagu armastus. Pani elama. Ja korralduspohmakat ei olnud (või pole see veel tulnud).

Ei ma saan varsti üle ja ei räägi sest enam.

—

Aga hea oli.

Kuidagi pritsib neid ideid peale ning mäng võtab üha selgemat kuju.

Ja mis mind tegutsema paneb, on veider segu empaatiast ja kujutlusvõimest ja empaatiast. Ma arvan et see on õige motiiv.

—

Ja nüüd see, et mängijate leidmisega ei pea end vaevama! Kui kohaläbirääkimised ka õnnelikult sadamasse jõuaks. Baeri maja on ikka veel lõpliku kinnituseta. Veerand mängijakohtadest on veel vabad. Ja mõned võtmeatribuudid on vaja välja sebida, võimalikult tasuta.

Kastist välja! Mõtle kastist välja!

—

Hea tuju on, ega ma muidu ei tüüdanuks.

Eilse süsteemi järgi valisime hääletusel jutu pealkirja ja igaüks sai seejärel žanri. Pärast poolt tundi kandis igaüks oma töö ette ja kommenteeriti.

Tehke Tallinnasse ka!

—

Küberpunk

“Lõpp tuli ootamatult”

“Ma kordan ärgake üles!”
Bob avas unerähased silmad ning vaatas ähmase pilguga oma mobit.
“Ärgake üles, ma kordan, ärgake üles, Teie tööpäev algab 54 minuti pärast!”
“Õhh!”, mõtles Bob ja virutas labakäega mobile, mis suurema lärmamise lõpetas.
“Millal ma selle vidina endale hankisin,” mõlgutas ta omaette ning tõusis istukile. Tuba oli lage, suur aken avanes teise samasuguse vastu. Vähest valgust kompenseerisid lakke riputatud LED-lambid.
“Pange ennast riidesse ja võimelge!” käratas pisike agregaat, millel paistis lisaks äratuskella funktsioonile ka muid lisasid olevat.
“Mine perse!” sõnas Bob uniselt ning kooserdas ühe seina poole. Sinnani jõudnud, avanes rinnakõrgune uks, paljastades külmiku. Bob haaras sealt ärgitusjoogi ning keeras korgi pealt.
“Teie hommikusöök on energiarikas Päikesepuder! L.T.O. Inc töötajad peaksid sööma tervislikult et säilitada oma vaimne võimekus terveks päevaks.”
Bob ohkas ja kummutas joogi endasse. Ta ei viitsinud isegi sõimata enam.
Ta ajas habet (firma nõuded) ja riietus (firma nõuetekohaselt). Puhtast trotsist käänas ta lumivalgel lipsul sõlme viltu ette. Mobi dikteeris tegevust ja tegi märkuse lipsu kohta.

Bob oli just reisikapslisse jõudnud, kui mobi teatas, et kiirustamise tõttu jäi koju tööportfell. Mees vandus. Kapsel startis ning veerand tunni pärast asus Bob saja kilomeetri kaugusel L.T.O. Inc. büroohoone ees.
Ta vaatas klaasuksest sisseruttavaid kontorirotte ning astus vooluga kaasa, endal süda paha.
Kolmas lift, kahekümne viies korrus, kontoriboks number 3135. Lõpmatult piiratud arvuti.
Esimese tunni vahtis Bob ekraani, siis võttis ta oma esimesed kõned klientidele. Mobi ei jätnud pausi mitmel korral ära märkimata.

Umbes kümme minutit enne lõunat ilmus Bobi kirjakasti teade, et tema ülemus ootab. Oma kabinetis.
Bob piilus jälkusega teda jälgivasse kaamerasse.
Ta tõusis püsti, uputas mobi veeklaasi, kus see märkuse oma veekartlikkuse kohta tegi, ning astus otsustavalt ülemuse kabineti poole.
Bob avas ukse, vaatas üleolevas poosis aknast välja vahtivat ülemust ning lükkas näpud kurku. Energiajoogi ja maomahlade rõve segu maandus kabineti punasele vaibale.

Siis kabinet kadus. See hägustus ja hajus uduna silme eest. Bob oli silmad päriselt lahti teinud. Ta istus ühes slummi parimatest kõrtsidest. Isegi siin ei puhastatud laudu.
Tema ees oli ülikonnas härrasmees, tehnoloogiat täis avatud kohver laual. Viimane oli pisut oksega koos. Bobi kõht oli rohkelt oksega koos. Kaks juhet jooksid Bobi meelekohtadele ning lõppesid elektroodiga.
Bobile meenus kaks kuud koolitusi: “Kuidas olla ühiskonna kodanik”. Need maksid talle meeletu raha. Ja siis telefonivestlus, mis ootused lakke lõi.
Ülikonnas mees rüüpas kaasavõetud vitamiinijooki.
“Härra Bob Washinowsky, teie töövestlus on ebaõnnestunud.”

Enne kui ma muutun viieks päevaks punktikeseks kaardi peal, mõtlesin et kirjutan. Üle pika aja.

Kolmandik suve on veel jäänud. Eelnev kadus mingisugusesse eluväheldasse töörutiini. Mõned larbid, mõned väljaskäimised, mõned sündmused. Tooks välja Shadowruni larbi, mis oli wow-ou-wou kui äge. Ilmselt liigutas see mingisuguseid ühiseid arusaamu, kuidas head mängu teha (Töö! Ideed! Julgus!).

Siinkohal üks video sellest:

Teiseks suvetoreduseks oli kahepäevane kanuumatk.

Võtsime sõita minu kodukandist läbi voolava Umbusi jõe. Mitte et ma teadnuks, kui läbitav see ülesvoolu on. Proovisime. Kokkuvõtvalt: täitsa vaheldusrikas. Kanuumatk, rõhuga sõna lõpul. Prognoositud 2 tundi – reaalselt 5 tundi. Matka esimene pool on kenasti videos:

Ent peale maakodu külastamist läks juba lihtsamalt. Jõgi käänas raugelt paremale ja vasakule. Sõudsime.

Siis tuli motivaatorlõik. Umbusi luhta (umbes 0,5 km lai ja 10 km pikk) katavad kuni kolme meetrised kõrkjad. Jõgi käitus seal nii: voolas risti matkasuunaga, tegi U-pöörde ning voolas siis teisipidi risti. Nii umbes 5km.

Kuna mul olid käed ja selg ees uhamisest valusaks jäänud, oli antud lõik suhteliselt vaimukurnav. Ahjaa. Aeg-ajalt ärkas üles mõni jõe ääres magav põder ning kablutas metsa.

Kell 21 olime Pedja jões. Sealt jäi telkimispaika veel hulka maad minna.

Kui kell 22 olin ma surmväsinud, siis kella 23 ajal sõudsin hormoonide peal – mingi trotsi-viha-adrenaliini segu.

Kolm-neli tõmmet. Võitlus iseendaga. Jälle paar tõmmet. Hambad ristis, pea maas – et küünarnukkides torkivat valu taluda. Kell pool 12 öösel otsustasime suvalises kohas telgi püsti visata. Kergendus.

Järgmine hommik sõudsime veel pisut, grillisime, mõlasime Emajõeni ning sealt ülesvoolu Võrtsijärveni.

Tore oli. Eriti see laupäeva hilisõhtune massohism.

Ja nüüd kavatsen ma seda 5-4 päeva taluda. Matk sirgjoones Tallinnast Tartusse. Mulle kui vanale üle-muru-kõndijale meeldis idee kohe algusest peale ja nii otsustasin osaleda.

http://otsemonid.blogspot.com/

Kuna saime ägeda GPSu lahenduse, siis põhimõtteliselt muutun punktikeseks kaardi peal.

Kasutaja: otse
Parool: otse

Kuna meedia võttis asjast kahe lõuapoolega kinni, siis olen algavaks nädalaks muutunud omamoodi moodsaks gladiaatoriks. Ärge muretsege. Möödub ruttu.

teie, STAARmatkaja!!!

(heh. nali)

Kõiki ülal loetletud uudiseid on (neti-)ajakirjanikud kajastanud erakordse entusiasmiga. Lausa niisuguse tarmuga, et arvan neid omavat mingisugust erilist suguorganit.

See kujuteldav jäse vallandab erekteerudes vaeses omanikus jooksuajaga sarnaneva seisundi. Selles olukorras püüab ajakirjanik peauudisega võimalikult kiiresti, võimalikult rohkelt paarituda luues suurel hulgal pisemaid järeluudiseid. Enamik neist järeluudistest on muidugi äbarikud ja värdlikud. Näitena olgu toodud HMS’i libauudise, mis nähtuse üht külge päris kenasti kirjeldab.

Jooksuajale kohaselt kaotab ajakirjanik mõtlemisvõime täielikult ning tema (ja lugejate) tähelepanu on Suure Sündmusega jäägitult seotud. Samal ajal saavad teised subjektid ajakirjanduse valgusest puutumata jäänud hämarates nurgatagustes saagida maha näiteks põlishiie.

Samas, uudis, kellega ajakirjanikud ohjeldamatult miilustavad, kannatab ebaõiglast muljelööki: Liibanon=inimröövid, Jaapan=radiatsioon, Veerpalu=doping. Otsekui moodustaks ajakirjanduse valgus ülitugeva prožektorivihu, mis “valgustatu” ära praeb.

Aga mis selles siis halba on? Lugejaid ju huvitab, klikke on tuhandeid.

Halb on see, et taoline ajakirjandus pole muud, kui kiirtoit. Ja veel selline, mille söömisest muutub lugeja ainult näljasemaks.

Nüüd. Natuke konkreetsemalt. Dopingujuhtum.

Ükskõik, milline uudis suurema kella külge pannakse. Valel ei ole sellisel juhul väikesed jalad.

Kui tõde oma kingapaelad seotud saab, on vale juba kaks tiiru ümber maakera teinud.

Dopinguskandaali ümber löödi vahtu juba varem. Asjaosalised ei saanud enne eilset pressikonverentsi midagi avaldada. Eile siis paljastati testi postitiivsus, aga seletati ka lahti testi küsitavus. Mis sõnum kõikjale kaikus oli: “Testi tulemus oli Positiivne!” Ajakirjandus jooksis tormi, avaldades erinevate “arvamusliidrite” arvamusi, spekulatsioone, kommentaare. Orgia.

Kuulasin, mis pressikonverentsil öeldi, kujutlesin end suusakoondise asemele ning ei leidnud nende käitumises ja senises tegevuses mitte mingisugust valskust. Näha on et hulk inimesi ajakirjandust trotsides leiab sedasama.

Miks küll? – Ju tuleb murenenud kohti lappida.

Mis on Müüri taga? – Ma ei julge vaadata, mis seal praegu on. Ilmselt pimedus ja Tahe. Võibolla ka See, millega Tahe end jäägitult sidus. Või selle jäägid.

Millest Müür on tehtud? – Sellest, millega Tahet vangistada.

Kas mul ei olegi Tahet nüüd? – On. Üpris lühinägelik, väike ja tobuke teine, kübemest sirgunud. Aga sõprade ja õnnestumiste toel kasvab.

Miks on Tahet vaja? – Et osata otsustada. Et ühe inimese tegemised kannaksid ideed.

Lase oma Suur Tahe vabadusse! – Ei. Siis ma pettun ja upun kibedusse.

Alguses…

—

Astusin Tartus viimase Viljandi bussi peale ja sättisin endale äratuse. Tahtsin magada.

Kitsamas plaanis polnud sellest muidugi kasu, kuid laiemas küll.

Ärkasin selle peale, kui buss juba inimestest tühjaks oli jooksnud – mobiilil olid nädalavahetuse äratused maha keeratud. Viga sai avastatud – telefon poleks  muidu ka järgmisel hommikul äratanud.

Igatahes.

Kahmasin oma asjad ning hüppasin Viljandi jaheda õhu kätte.

Asusin öömaja poole teele, ise veel poolunes. Mälestused Viljandist segunesid äsjase unenäo kujutelmadega ja üldse oli kuidagi põnev meeleseisund. Kohal. E päriskodus oli meeldiv nagu alati. Enne magamaminekut vaatasime veel Eurovisiooni ning panin äratuse kella poole viieks, märkisin ära ka pühapäevase päeva.

Kitsamas plaanis oli sellest kasu, laiemas mitte.

—

Virgusin pisut enne õiget aega toreda mõtte peale: kohvi on ikka paganama hea ärataja, eriti kui kohvimasin sellist lärmi teeb. Tassi kange ja võikude eest olin muidugi ääretult tänulik.

Kella viieks jõudsin kohta, kus buss meid üles korjama pidanuks. Tüng! Just napilt enne mu saabumist suri meie tubli liikumisvahed välja. Käima enam ei läinud. Ei jätnud ka ühtki vihjet oma pirtsaka käitumise kohta. Meenus Anu kaasaöeldud tarkusetera, et bussireiside alatine kohustuslik osa on bussi katkiminek.

Järgnevad kaks tundi möödusid külma käes tammudes ning kuulates meeste teooriad probleemi olemuse kohta. Mulle tundus asi suht lootusetu.

Seega oli uskumatu leida meid pühapäeva hommikul kell 8 autoesindusest, kuhu diagnostik oli välja sõitnud probleemi uurima.

Kella 11ks oli viga leitud, kütusepaak maha keeratud, pump välja vahetatud ning buss kokku komplekteeritud. Ei usuks kui ise ei näeks.

—

Algas sõit Poznani poole. Ahjaa. Meie ca 30 kohalisest bussist olid tagumised istmed välja tõstetud ning sinna pehme magamislavats paigaldatud. 18h sõitu ei tundunudki seega väga hull.

Joodi, räägiti, magati. Lugesin “Üksildast oktoobriööd”.  Möödusid bensujaamad ja piiripunktid, Kaunase koledad kortermajad ning hulga Poola pimedust. Kell 4 leidsime üles oma hotelli ning läksime oma lüheldast und nautima. Järgnevad kaks päeva möödusid koolitusel.

Rääkides Poznanist, siis mulje oli suurepärane. Suur ja kaunis vanalinn, rohkete kirikute ja elumajadega. Keisriloss Marcise tänaval on ilusamaid ehitisi, mida ma tükil ajal näinud olen.

Kuna tegu on siiski Poolaga, ei saa mööda tööstusmaastikust. Kuid seal moodustas see omamoodi looduse: raudteed, viaduktid, tööstushooned. Ja selle “looduse” vahele oleks justkui kursusetäis arhitekte möllama lastud. Ehitisi oli igasuguseid, huvitavaid ja uudseid. Oldi raatsitud kulutada ilule. (Samas oli muidugi koledaid maju ka, aga kes neid ikka vaatab).

Iga teise eramaja küljes rippus silt – et mida keegi teeb või müüb. Miniettevõtteid peoga. Nooblimatel tänavatel oli iga kolmas ettevõte pangakontor või rahavahetuspunkt. Võibolla oli asi mu rõõmsas tujus, aga inimesed tänavatel paistsid igatahes õnnelikud.

Esimesel päeval, kui teised olid baari ära tõtanud ning mina CouchSurfingu kaudu endale tegevust ei suutnud leida, veetsin lihtsalt hotellis aega. Ja siis tuli mulle meelde see mõnus tunne, mis reisimisega kaasas käib.

Vaatasin hotelliaknast linna ja kustutasin mõttes nälga, mida tükk aega polnud tähele pannud.

—

Järgmine hommik.

Mis tolle konkreetse hotelli toitu puudutas, siis oli see kohutav. Külmas õlis küpsetatud friikaid? Kahtlast keeduvorsti? Siiski leidus võileivavalikus üht-teist, mille tõttu nälga ei jäänud. Koolitusele ja siis tagasi hotelli.

Meile oli organiseeritud tore giid, kelle seltsis järgmised poolteist tundi veetsime. Mina passisin niisama kaasa. Kahju, et vene keelt ei mõistnud.

Pärast ekskursiooni ootas meid aga ehtne Poola rahvuslik restoran: maitsvate toitude ja külma viinaga. Otžen horošo. Inglise keeles oli lausa imelik suhelda.

Ja siis oli kõik läbi. Jäi veel hilisõhtune hotellisotsialiseerumine ning võtsin oma viimase vene keele kümbluse.

—

Uuel hommikul asusime taas Eesti poole teele.

Bussijuhid olid tasemel, sest suutsid ikka väga põnevatest asjadest pajatada. Hr. mõjuagendi noorusajast ja muust. Muu tutvumise käigus selgus, et saan ööbida Suislepal ning sealt siis hommikul otse Tartusse autoga.

—

Hilja öösel Valgasse jõudes püüdsin linnapildist leida esimest eestikeelset sõna. Ja häh! See oli “Tudish-piip”.

Tulemused on käes. Esiteks sain palgatõusu pluss paar privileegi (ja lisaks ettekujutuse, mida ma siin edasi tegema peaks). Teiseks võtsin konvendist de facto puhkuse. Lihtsalt, paar nädalat tahaks mitte muretseda.

Aga kõik see tegelikult ei teinud mu enesetunnet palju paremaks.

Mis aitas, oli PÄRIS TÖÖ!

6 ruumi puid tuli tassida 20m kaugusele kuuri. Pärast tööpäeva lõppu, mitmekesi õhtu läbi rassida… paar Vana Tallinna pitsi hinge alla ja kell 23 viimased prahid kokku kraapida. Liigud veel otsa. Pool üks magama…

Ja vot see aitas. Lisaks kindlustundele, et talvel on tuba soe, mõnus rammestus kehas.

Tööteraapia, soovitan igatahes. Vabastab üleliigsest metamõtlemisest.