Martenloom

Passita siis seekord.

Jõudsin Viljandisse reede õhtul, täpselt selleks ajaks kui vihm järgi jäi. Viisin asjad suvekuude ja siis viivitamatult kontserdile – Svjata Vatra. See oli hea, kuigi mitte meeldejääv. Võibolla oli asi ka inimeste puudumises, sest polnud kedagi veel üles leidnud. Igatahes jalatsivalik oli küll esialgu mööda. Plätudega või paljajalu oleks palju lõbusam olnud (ja põrsam).

Lahkusin viimase loo ajal, et ööülikooli piletisabasse jõuda: kell 23:00 hakati müüma ja 23:10 olid juba otsas. Aga mina istusin juba aida ees ja mugisin kaasavõetud kirsse, pilet kenasti taskus. Vahepeal juhtus mõni tuttav ka mööda minema ja siis sai juttu puhutud ja mitmekesi kirsse mugitud.

Ööülikooli teemaks seekord loomulikud ja ebaloomulikud asjad, jutlejaks Jaak Tuksam. Tasus ära see mõtteõhtu. Heietamist oli kohati liiast ja kaasa tuli tugevalt mõelda, aga maailmavaadet lõi selgemaks tublisti. Kui teil veab, siis jõuab see ükskord raadiosse ka.

Järgmine hommik… üksinda tšillimine laululaval, mugisin ära viimased kirsid. Turulkäik, ostsin juurde kilo kirsse (20kr/kg!). Sain kokku Daniga, siis oli ka ainus kord kui vihma sadas, mugisime kirsse varju all Aidas. Hiljem mugisime kirsse Rohelise lava juures. Palju head ja vähemhead muusikat. Mispeale oli palju ringiekslemist ja erinevates seltskondades ajaviitmist.

Juba lõunal mängis rohelisel laval end üks sloveenide bänd, Matija Solce. Nad olid rõõmsad ja vabad ja humoorikad ja tegid tõsiselt head muusikat. Pärast kontserti reklaamisid nad aga välja, et kell 23 on nad uuesti vabalaval… Ja siis me läksimegi õhtul sinna lootusega tõsiselt jalga keerutada.

Muusikat ei olnud ja sama grupp alustas hoopiski oma nukuteatri tükiga. Tekkinud pettumus hajus kiiresti kui nägime, kui hästi nad seda tegid. Nukuteatriga on täiskasvanuid palju raskem hämmastada kui lapsi, aga Matija Solce publik oli kui võlutud.

Piletiraha ei küsitud, aga pärast etendust näidatud kaabu topiti publikuhordi poolt raha täis.

Allolevalt pildilt on stiilinäitena rootsi põder. Pildile klikates leiab ühe teise sama duo poolt mängitava etendusejupi.

Et kui kuskil näete nime Matija Solce, siis kindlasti tasub vaadata.

Öösel jõudsin tagasi Tartusse, Lohele tänud muidugi, ja Elverile öömaja eest.

Aga tänavu oli esimene aasta mil, mind külmakõhulist hakkasid häirima kohalikud töllid. See paistab ka nende jaoks saavat ürituseks, mil võib end täiesti vabalt tunda. Ehk siis nende puhul tähendab see peamiselt joomist ja kõike, mida nende tavalistel erapidudel teha tohib.

Suur läbu, mille keskel on pisikesed pärimusmuusika saarekesed.

Janu kustutavad asjad, mille kilohind on sama (~6kr, Selveri näitel).

Arbuus (Ungari), -kasvatatud, -korjatud, -imporditud.

Piim, -lehm üles kasvatatud, -lüpstud.

Kõige odavam pudelivesi, -Saaremaa (1,5L), -villitud.

Mõelda hetkeks toodete omahinna (tootmiskulude) ja kasulikkuse (vitamiinid jms) peale.

Mulle tundub et vee juurdehindlus on tingitud sellesse pumbatud isikupära tõttu. Selle joomine on sama erilisustav nagu Läti importjääkuubikud, mida mul ka paar aastat tagasi poes tähele õnnestus panna.

Ma kaalun umbes samapalju kui ülikooli astudes. See on vahepealsega võrreldes 10 kilo kergem, mis protsendiliselt on tegelikult päris arvestatav kaotus. Tuleb salajane dieediretsept paberile panna ja üllitada. Hah. Kui ma seda sõnastada oskaks.

Musti päevi on kolimisjärgselt vähemaks jäänud, kuigi täna oli jälle selline.

Nädalavahetusel tuleb Folk. Igal aastal isesugune olnud… tuleb nüüdki eriline. Kuigi jah, ma lähen sinna inimesi vaatama, mitte niivõrd muusikat kuulama. Ja Viljandi meeldib mulle.

—

Mh. Ja lõpetuseks kaks fotot mu eelmisest korterist. Esimene meie suurepärane supermodellisaun (saunaviht üleval vasakus nurgas). Ja teiseks minu toas asetsenud riistapuu, mille funktsioon jäi kahe aasta vältel lahendamata. Kes oskab öelda, mis asi see on? Võimlemiseks on liiga habras, pesukuivatamiseks- vaevalt.

Kui nüüd ausalt kõik ära rääkida, siis päriselt sisse end siin seada ei ole jõudnud. Tuba on täis riietekotte ja suvalise träna kaste.

Kui kolm eelmist Tartu elukohta asusid umbes samas linnajaos, Raatusel, siis nüüd elan Tähtveres, Hermanni tänavas. Igasugust kõndimist saab kordades vähem olema. Töö asub 3 min, konvent 7 min… Samas on arvuti ja külmkapi vaheline distants tervistavad 20m – läbi korteri (pool eestiaegse maja korrust) jookseb pikk koridor, mille ühes otsas on köök ja teises minu tuba. Koridoris on poksipall, nii et liikumatuks ma ei jää.

Tuba on 2,5 eelmise kodu suurust, lõuna ja õhtu poole akendega, kaminaga. Ühe akna ees on ökokardin (viskan pildi ka millaski). Tänav on vaikne: siin sõidavad ainult need, kes siin elavad.

Üldiselt on mööblit juurde vaja, nii et kui kellelgi peaks olema soodsalt müüa mõni tugitool või riiul siis…

Ahjaa, otsime ühte tuppa augustist alates veel elanikku. Korterikaaslaslasteks mu kaks nooremat õde ja üks kunstitudeng.

—

Käisin eile Estconil, nõustusin Manti seal larpi aitama teha.

Kusjuures minu arvates väga kenasti kukkus välja. Arvestades üheõhtulist ettevalmistusaega ja larbikogemuseta osalejaid. Samas on ulmelugejad kindlasti keskmisest ärksamad ja uuele avatumad inimesed.

Larbi sisuks oli maailmast isoleeritud teaduslabor, kus uuriti siis 1)  tehisintellekti ja 2) paranormaalseid nähtusi. Seda küll ainult näiliselt. Tegelikult muidugi oli mängu toimumiskontekst laenatud Matrixist ja toimumisaeg aastasadu enne filmi tegevust. “teaduslabor” oli seega virtuaalsus, ku sorjastatud inimesed töötasid enda teadmata välja Matrixit ennast. Ja olid agendid ja vastutegelased ja palju omavahelist vaidlemist.

—

Käisin maal ka millaski. Mainimisväärt on ehk sinnamineks, kus Põltsamaal külaliini buss tulemata jäi. Asusin siis helistama ning lõpuks sain kätte ka vastutava firma, kes mulle tunni jooksul muretses puhkusel bussijuhi koos sõiduvahendiga. Inimene, kes oleks seda liini sõitma pidanud ja oli allhankena selle kohustuse võtnud, oli ilmselt oma bussiga kuskile ekskursioone sõidutama läinud, niipalju ma välja uurisin.

Aga see sõiduvahend, mis mulle muretseti, vallandas paraja nostalgiahoo. Sõitsin vist sellega üle kümne aasta tagasi kooli…

Hiljem käisin lisaks üksi oma vanas maakodus, nii 7km meie praegusest talust. Elasisn seal kuni kuuenda eluaastani. Viimati viibisin seal khm. nii 15 aastakest tagasi. Kõik oli lagunenud, võssa- ja rohtukasvanud.

Ning püha. Lausa uskumatult püha.

Mõni asi nõuab rohkem halle karvu kui väärt oleks…

Igatahes.

Oli Beleriandi larp. Üks mu parimaid. Osa sellel minu ettevalmistumisel (pole kunagi nii palju vaeva näinud), osa rollis endas, osa mängu enda headuses. Drägon igatahes lainetab muljetustest.

Oli D&D kampaania viimane mäng. Ülo juhatet, Jaanus, Barbar ja Kõust kambas. Minu antimunchkinluse egiidi all võitlev lvl 4 gnoom-bard Zepp Perssen (STR: 7 DEX: 8 WIS: 8…) näitas end taas parimast küljest. Minu rapiirilöökide (1d4-2) all langes nii mõnigi suur koletis (pärast seda kui kaaslased olid noid tugevasti klobinud). Ka üks Beleriandist inspireeritud ja Ülo loodud elfbear suri. Minu inspireeriv laul tõstis moraali nii mõneski kriitilises punktis. Minu “geniaalsed” ideed segasid nii mõndagi arutelu. No ma ei saanud ju ometi jätta kasutamata võimalust teha oma d20+16+2+10 disguise‘i. Ohjaa, kõige parem hetk oli muidugi lõpus, meie viimase vastasega. Pimedas laoruumis 4-5 levelit kõrgem rogue võib olla väga karm vaenlane.

Kuid mitte bardi jaoks! Blindness tegi temast ringi kobava hädise märklaua. Lisaks minu “firmakas” grease, mis tegelinski katusesarikatelt “maa peale tõi”. Tükike kooki. Elagu antimunchkinid!

Kolisin ühtlasi. Sellest aga natuke hiljem.

Jaanipäev möödus maakodu rahus. Oli plaan lisaks vaimupuhkamisele ka midagi asjalikku ära teha. Seega olin varmalt kaltsukatest valmis otsinud ühe väga rääbaka nahktagi. Sellest pidi pastelde jaoks jätkuma küll ja küll.

Alustasin seega oma nahakäsitöölise karjääri papist jalajälješablooniga ja väga häguse ettekujutusega pastla lõikest (esiots tuleb teha laiem ja külgedelt 5 cm üle). Joonistasin lumeinimese jalajälje, lõikasin selle välja, toksisin peitliga naha sisse lõiked, õmblesin nahajuppidest kokku paela, õmblesin kokku kanna, panin pastla jalga, kohendasin ja panin pastla uuesti jalga.

Nokitsemist ja mõttetööd tuli kokku ca 5 tundi aga tulemus, parem kui oskasin loota.

Kui üldine rohmakus kõrvale jätta, saaks peaaegu ütleda et tegemist on “disainitud tootega”.

Ja vana taginahk sai uue elu, kuigi naha seisukohalt vaadates ei ole see areng just tema prežtiisi kasvatav. Üleriidest tallaaluseks.

- Larbilõpulööma. Hirmus segadus. Maast kerkivad ootamatutest kohtadest zombid. Kogu maa on kaetud ebasurnute ja verega. Sööstan lahingu ühest otsast teise, et üks kurjam noaga maha võtta. Hoogu peatades paindub põlv ebaloomulikult palju külgsuunas. Langen. Rõve valu. Üks NPC aitab püsti, pärib olemise kohta. Tänan, ütlen et hakkab kohe parem. Süda on paha. Hetkeks mõtlen õhtusöögi väljutamise peale aga õnneks läheb üle. Astun ettevaatlikult pinkide juurde. Annan mängujuhile teada. Pikutan, siis nosin rosinaid ja vaatan kuidas lahing lõppu omadega jõuab. Väike šokk on, ei oska end ise aidata. Ettevaatlikult saab kõndida. Lootus on öö jooksul koju pääseda.

- Sõidan bussiga traumapunkti poole. Mingi hetk Kaubamaja  juures hakkab järsku vihma kallama. Äkitselt ja keegi justkui pangega valaks. Inimesed jooksevad.

Buss sõidab Riiamäest üles. Päike paistab ja taevas on selge, nagu poleks midagi juhtunud. Ainult maa on märg ja vihmaveetorud lahmavad hullumeelselt nagu oleksid need millestki valesti aru saanud või pärist hoopis teisest maailmast.

Esimest korda värskeltvalminud traumapunktis. Kõik läheb kuidagi libedamalt kui tavaliselt (pool tundi!). Kipsi ei pandud. Aga haigla sissepääsul oli suurelt (ja topelt) kirjutatud EMO. Hah!

- Eile kõndisin kerge lonkega haigla juurest oma 5km koju, nii et nii mõnigi plaan ja üritus, mida esimese hooga kartsin ära jäävat, kehtib ikkagi.

Mul on tunne, et olen istunud esimest korda elus mehhaanilise härja selga. Ja see nüüd siis loobib mind vopse jagades sinna-tänna. Üha hullemas tempos. Mina ainult klammerdun. Ei aita publikust kostvad hääled et “oia ühe kääga tasakaalu”. Kui ma järgmise kahe päeva jooksul nüüd sellelt maha ei lenda, jaksan ehk omal jalal esmaabipunkti minna.

No aga noore mehe põhimõtete vastu on ju sellise selga mitte istuda.

Ehk siis töö ja ühe projektiga seoses.

// Rubriik: kuidas ma pealkirja lugedes uudist ennast ette kujutaks //

Taas oli kõigil Eesti inimestel võimalik anda oma hääl valimistel neti teel.

Rebimine oli ka sel aastal tihe, kuid peale jäi naissugupool. Nimelt andis e-hääletanutest 51% hääli naised, seevastu e-hääletanud mehi oli kõigest 49%. 51 on suurem kui 49. Loogiline.

Ühtekokku hääletati rohkem kui 63 riigis. Naisi oli e-hääletanute hulgas rohkem.

Allikas: Postimees.

Ostsin komme. Tõin kommid koju. Võtsin ühe kommi kätte. Vaatasin kommi. Panin kommi lauale. Isu läks ära.

Kuradi propaganda igal pool!

P.S. Siinset paranoilist kirjutist vaadelda läbi huumoriprisma.