… paistavad mu uue kodu aknast. Kase üle on mul eriti hea meel, sest rõõmutegevate pisiasjade hulgas on kaselehtede sahin suvel, kui rõduuksest mõnus soe briis sisse puhub samal ajal voodis pühapäevaselt lesides suurest tassist kohvi lürpides, üks paradiisilikumaid. Huvitav, et kask akna taga on enamuse mu lugematute kodudega kaasas käinud.

Aga idüllini on päris pikk tee, esiteks on talv ja teiseks pean ennast uues töökohas sisse rabelema. Olen nüüd tehnoloog, hakatis selline. Ühes firmas, mis teeb metallist uksi, pean siis valmistama joonised, planeerima tööjärjekorra ja valmistama instruktsioone ühele robotile. Esimesed kaks päeva on info osas olnud üleküllased ning pädevusi on hirmus palju, aga ma näen oma kohta seal ja usun, et eelduseid on piisavalt. Hetkel, kui saan päriselt tööle hakata, läheb veel huvitavamaks.

Selle kõrvalt loodan veel:
– seada end sisse Tallinna inimeste seas.
– mitte kaotada oma kahe aastaga kogutud vormi, paar kilo, siia sinna, oleks muidugi juurde vaja.
– murda huvide ning hobidega koduseinte vahelt välja, ja ei, ma ei mõtle selle all pelgalt Dota lanile minekut.

Näe, just käisin jooksmas. Juba teist korda.

 

Keegi väga tabavalt märkis: praktiliselt kõik on parem kui tuvi katusel.

Igatahes, kolin uue töökohaga seoses Tallinna ja olen parajasti uue elukoha otsingutel. Vaatasin mina välja kaks varianti, kommuuni sellist, lepin kokku vaatamamineku. Reis teise linna, üks paik on ilgelt äge, teine ka. Otsustan ühe kasuks ära. “Jaa, oleksin rõõmuga valmis siin elama.” Paari päeva pärast tuleb vastus, et otsustasime hoopis teise kasuks. Olgu, mul on teine variant veel, kus just äsja polnud kedagi… “Oot me mõtleme siin… Ei me võtsime kõiki argumente kaaludes vastu otsuse valida keegi teine…”.

Nüüd mul ongi järel va tuvi katusel. Ja jätkuvalt otsin elamispaika.

Ma olen püüdnud leida mingisugust kujundit selle kirjeldamiseks, kuidas ma oma elu suhtes praegu tunnen. See on keeruline. Seletamiseks on vaja lugu, pisut loolisust. Ise-endagi jaoks, et oma käitumist ja otsuseid põhjendada. See on nagu vahe müral ja muusikal. Elu peaks olema seostatud nagu muusikapala, meloodiline või tümpsakas, algupärane või kaver, igaühele oma, aga mitte müra. Looline. Aga minu klaveri peale lihtsalt istuti *klõmmmm*.

*…õmmmmmm…*

Kakofoonia lõpuks vaibus.

Ja nüüd on vaikus.

Ma ei mängi, sest ma tahan enne ettekujutust, milline see umbes peaks olema ja et see tuleks kindlapeale välja ka. Oma lugu mängida on osa täisväärtuslik inimene olemisest ja enne seda ma ei tunne et ma oleks.

Sihuke kujund. Aga no jämmima olen pea alati valmis.

Kui oma elu ilusasti ligisemelikult elada, lähed paradiisi. Mul natuke nii juhtus, seoses oma tööandja lahkuse ja kolleegipreemiaga sain võimaluse tulla kasutama Rakvere spa-mõnusid.
Esimene seik toimus juba tee peal. Kuna mu vanal ja ustaval, kuid kapriissel autol eksisteerib mingi müstiline aku probleem, siis avastasin sõidu ajal, et laadija olen koju jätnud. Mis olnuks võimaliku häda korral päästev lahendus, lebas hüljatuna korteripõrandal. Lahenduseks osutus siis piisavlt järsu kaldega tänav (Tõusu-) ja parkla selle ääres. Misiganes seisus on aku, mina saan minema.
Vot.
Üksinda veekeskusse minek on natuke nagu muusika kuulamise pärast peole minek. Ehk sotsiaalne melu võib eesmärki häirida. Aga õnneks on siin ka peotäis erinevaid saunu ja ujula ja khm, veetoru.
Kogu kompleks asub huvitavas kohas. Mõelge natuke sauna mõtte peale, mis on kontrastide kogemine. Spa ühes küljes on kirik, teises mingi kaitseliidu hoone – no ehtsad suutükid õue peale pargitud ja kolmandas osside Meka – burksiputka nii tankla kui parklaga. Üks vaene neiu vorpis seal kebabe teha, vanadele mafioosnikele ja noortele rollerikuttidele, ooteaeg oli vast 15 min.
Igatahes. Kontraste leidus ka veekeskuses endas. Ühes otsas oli veekeskus, kus vallatlesid tätoveerutud ja elavad vene noormehed, täpselt teisel pool – saun nimega sanaarium, kus oli keelatud rääkimine, mängis selline arglik-hell muusika ja seintel muutis aeglaselt pehme valgus omi värve. Kerise kõrvalt jäisesse tiiki.
Mingid naljakad kujutlused olid, mis viibimist lõbustasid. Näiteks, et toda arglikku muusikat mängibki ülakorrusel väike asjaarmastajalik bändike, see seletaks hotelli piletihinda. Ja siis, et hall habemega vanamees tavasaunas, kes leili viskas, töötabki seal sellena. 9h järjest veesopsutamist ja saunatajatega spordist/kultuurist/poliitikast/naistest jms rääkides. Mille kõigega ta korraga kursis on, nagu pühendunud klienditeenindaja ikka.

Igatahes loodan uuele nädalale vastu minna täielikult taastunud mana ja eludega.

* Väheseid asju, mis mind uskumatult-võrreldamatult närvi ajab, on inglise keele kasutamine segamini eesti keelega ilma adekvaatse motiivita. Eriti kui lausete kaupa ja kui see pole konkreetne väljend. See on nagu botaste kandmine ülikonnaga või dressid kingadega. Väkk.
Aga nagu näha, patustab ka pühak.

Kui elu mu ümber muutub siis näen ma und. Või vähemalt mäletan. Nüüd sai siis läbi 3-nädalane puhkus ning tänasest tagasi tööl. Eelmise öö unenäod moondusidki sujuvalt seda töökesksemaks, mida lähemale jõudis hommik. Mäletan selle suhtes kerget hämmeldust mingil unetumal hetkel.
Kuna sügisega pages suvine tuulepäisus, siis võtsin jälle oma filosoofiasse süveneda. See on niisama köitev kui enne, aga selgem. Nagu lääts, mille läbi maailma vaadata. Hm. See võrdlus on päris hea. Sest asi ei ole ju läätse enda näitamises, ega oma nähtu seletamises, vaid püüdluses teisi läbi selle nägema õpetada.

Uneaeg. Unelaul.

Ammu on meelel teha üks aastavahetuse postitus. Kuidas mul läheb ja nii. Aga kadunud on see tunne, et sellest saab niimoodi kirjutada, et hea lugeda on. Näiteks, ühelt poolt täiesti suurepärane aasta, ajasin endale jalad alla, leidsin hästiistuva töö, arenesin. Teiselt poolt, ümber on siiski nii palju poolikut ja killustunut, tööd vajavat, puudu jäävat. Näen kumbagi lugu samal ajal ja kirjutada ei oska.

Aga siiski episoode ehk:

– Hommikused tööleminemised, kell 6 hommikul, nagu võid arvata, ei ole kerged. Eriti kui unetunde on pisut väheks jäänud. Ja bussile minnes halb ilm. Tunne nagu poleks elumäel turnides millestki jäävast kinni haarata, kuhugi pürgida. Tähendused on udused, hägusad, kauged. Miks üldse? Aitab see, kui lihtsalt väldin mõtlemist. Miks peakski kui uneliiv pea hammasrataste vahel alles krigiseb.

– Öised töölttulemised suvel. Rattaga, 5km linnast väljas sõitma hakata. Soine, tihti maagiliselt udune org. Tasasest järvest mööda. Magav linn. Kassitoome kõrvalt allavuhisemine. Politseionklile alkomeetri torusse puhumine. Puhas, rammestunud tunne pärast dušši.
Kuidagi hindasin tööl rattaga käimist etemaks bussiga käimisest. Ilmselt ka autoga käimisest.

– Sügisel pakuti mulle edutust, ehk siis meistri abi kohta, rõhuga mantlipärimisele. Usun, et kogu seiklus tõuseks raskeimate elus tehtud asjade nimistus päris kõrgele. Esiteks suhted töökaaslastega, mis muidugi nihestusid ja pingestusid. Teiseks väljaõpe, mida justkui ei olnud või oleks pidanud olema minu initsiatiivipõhine jälgimine-küsimine. Ei saanud aru, mida täpselt oodatakse. Meister hakkas imelikult ja distantsilt suhtlema. Ja siis ühel süütul pärastlõunal tööle saabudes lükati mind tanki. Pidin juhtima, tegema täiesti uusi asju, uutes kategooriates mõtlema, jooksu pealt õppima. Päeva lõppedes olin süsi. Nulli häälestumisega sellist asja teha. Järgmine päev jälle. Hästi, šokimoment andis hea efekti. Plahvatuslikult olin valmis rohkem õppima ja panustama, et seda suhteliselt kaootilist hullumaja juhtida. Ent saabuval esmaspäeval läks asi ainult hullemaks. Oli päevane vahetus, mis tähendas rohkem tegemisi. Tundsin, et saan hakkama normaalselt, aga igasugune suuniste ja tagasiside puudus ainult isoleeris mind. Osakond siiski toimis, mõned tunnid rohkem tööl, sai kõik tehtud ka, prohmakaid ei tulnud. Tundsin ilmselt maksimaalset pinget, mida endas tekitada suudan. Osalt täiesti eriline kogemus, tunne et ma ei murdu, selg vastu seina. Ei murdunud aga paindusin.
Šokiõpe kestis 6 päeva, neljapäevani. Püüdsin peas enda tegemisi hinnata. Ei näinud viisi kuidas suutnuks rohkemat või paremat. Mingite inimeste käitumine jäi ikka müstikaks.
Esmaspäeval tööle saabudes tundsin et kõik pole korras, nüüd juba mu endaga. Nahakirvendus, iga pisema liigutuse peale higistamine. Kuigi vaimselt täiesti kaine, arvas keha ikka et on vaja hullemas stressis olla.
Päeva lõpuks olin otsustanud, et seisund pole normaalne ja võtan perearstilt taastumispäevad. Ühtlasi haarasin initsiatiivi ja leppisin kokku aja et oma kogemusest rääkida. Keegi polnud veel minult midagi küsinud. Kogu asi kulmineerus lõpuks ikkagi sellega, et rääkisin oma nägemusest ainsana. Ikka veel pidepunktideta, otsustasin et jätab asja katki. Võibolla oleksid nad seda ka ise teinud. Lihtsalt kogu tegevus sai niivõrd negatiivse tähendusvarjundi ja nihestatud suhete põhjal pole mõtet edasi võimelda. Mingid asjad jäid lõpuks ikkagi seletamatuks (mis nad ikkagi mõtlesid selle kõigega saavutada ja kuidas?), aga praeguseks on kõik justkui normaliseerinud. Olen mõelnud välja mingid isiklikud pisieesmärgid, mis töö jätkuvalt huvitava hoiavad ning olen täitsa rahul. Lähemate töökaaslaste motiveeriminie, näiteks. Aga peaasi – töö ei tule koju kaasa.

– Eelmine aasta kulutasin Dota mängimisele keskmiselt 2 tundi päevas. Täiesti kohutav hulk aega – terve kuu! Mitte et mul kahju oleks, täitmata aja täiesti huvitav sisustamine, ma usun selle kasulikku efekti. Aga tunne oli, et täitmata ajale uue sisu leidmiseks, peaks mugavast-rahuldavast dotavõimalusest loobuma. Nii et uue aasta lubadus on mitte üle kolme mängu nädalas.

Ma alguses kirjutasin, et ei oska blogi enam hästi täita. ilmselt tõmban praegusele vormile samuti joone alla. Vb tuleb midagi asemele.

Uitmõte minna Tartu linnapoolmaratonile sai teoks ja läbitud. Küll erilise treeninguta, vähese reedeöise magamise (+ 2 õlut) ja tööleunustatud stardimaterjalide (+10€) kiuste, aga tuli tubli 1:52:07.

Selliseid uitmõtteid lambist jooksma minna on nüüdseks olnud juba vähemalt kolm. Kuidas siis minna poolmaratonile, igasuguse ettekujutuseta oma treenitusest, jõudlusest ja kurnatusest?

1/3 meetod – kasutasin seda esmakordselt Riias, kus just 2 nädalat enne olin põrunud Tartu maratonil. Seisneb see esimese kolmandiku läbimisel treeningutempos, teine kolmandik pisut pikema sammuga ning viimane 7km nagu noor varss. Kiirust saab pidevalt juurde kruvida, aga enesetunnet peab kuulama muidugi. Prioriteet 1 on säilida lõpuni, prioriteet 2 – kiiremini!

Loogilisus on selles, et kui keha jõuab jooksmiseks sobivasse seisundisse- lihased soojad, energiat tulvab peale, jooksurõõm on süttinud – ei ole sa endale tekitanud jooksmist takistavaid mõjusid (loe:piimahape&krambid). Teadmatuses oma jaksust on väga raske muidu tempot valida. Jooksu teises pooles peaks enesetunne olema juba palju selgeminiloetav.

Ma olen vist kaks parimat jooksuemotsiooni saanud just nii. Viimaseks kolmandikuks on kehast saanud jooksumasin, iga rakk sellele spetsialiseerunud. Aeglasematest massiline möödumine on üks asi, aga enda avaldunud võimed tekitavad sellise… sellise jumaliku enesetunde, mida on raske kirjeldada. Wow, such speed, lihtsalt. Viimase seitsme kilomeetri tempo oli täna 1:36:00 graafikus. Ning see pole jõu hoidmine lõpuspurdiks (mis oleks naljakas). Sa lihtsalt viid samm-sammult, otseses mõttes, keha sellisesse seisundisse, et oled taoliseks kiiruseks võimeline.

Tulemuseks on poolmaraton, mida naudid 100%. Mõnutunne ületab väsimuspiina terve distantsi ulatuses.

1/2 meetod – see on juhtudeks, kui tead et jooksu enda läbimine võib raskeks osutuda. Siis võtad poole distantsi trennitempoga ja teine pool siis “kruvid”. Kasutasin toda Rõuges, mis jällegi oli treeninguta ja kuuma ilmaga ja Lõuna-Eesti maastikul ja peaaegu läksin sinna otse töölt (muidu on Rõuge maraton igavesti vinge üritus).

Tulen keskööl töölt, vaatan, külmikus õlu.
“Õu, õlu! Ma joon su ära!” otsustan.
“Ää joo! Mis kombed need on, öösi enne und niimoodi juua.” vastab õlu.
“Aga sa oled niii ahvatlev. Külm, värske ja kirbe. Ma ei saa nüüd enam enne und, kuni sind maitsnud pole.”
Õlu paistab kimbatuses: “No kui sa tõesti muudmoodi ei saa, siis pead mind välja lunastama. Mine tee üks jooksutiir, sul on laupäeval poolmaraton joosta.”
Soostun ja sulen külmiku. Jooksuriided selga ja õue. Võiksin õlut alatult ka petta, aga teen trenni siiski ära. Käin pesus, istun arvuti taha.
Hakkan käesolevat postitust kirjutama, siis meenub: “Aaa, õlu!”
Lähen ja vaatan. Näe! Külmikus õlu.

Kujutlesin sügist tulevat kui rahulikku lehesahinat ja laiska päikest. Tegelikult on umbes neli asja korraga, mis haaravad ja muudavad ja elu ning mina on teistmoodi. Tööl tabas edutamine, mis justkui kõlaks toredana. Homsest alates abimeistriks, milles ma mõttes kujutlesin saavat lihtsalt põnevamaid tööülesandeid. Aga loomulikult valati mind avalikult üle migite ideaalide hoidja ja tulevase meistrina. Napalm alatunnustatud “vanade olijate” hingedele.