Pole just mugavustsooni sügis

Tulen keskööl töölt, vaatan, külmikus õlu.
“Õu, õlu! Ma joon su ära!” otsustan.
“Ää joo! Mis kombed need on, öösi enne und niimoodi juua.” vastab õlu.
“Aga sa oled niii ahvatlev. Külm, värske ja kirbe. Ma ei saa nüüd enam enne und, kuni sind maitsnud pole.”
Õlu paistab kimbatuses: “No kui sa tõesti muudmoodi ei saa, siis pead mind välja lunastama. Mine tee üks jooksutiir, sul on laupäeval poolmaraton joosta.”
Soostun ja sulen külmiku. Jooksuriided selga ja õue. Võiksin õlut alatult ka petta, aga teen trenni siiski ära. Käin pesus, istun arvuti taha.
Hakkan käesolevat postitust kirjutama, siis meenub: “Aaa, õlu!”
Lähen ja vaatan. Näe! Külmikus õlu.
—

Kujutlesin sügist tulevat kui rahulikku lehesahinat ja laiska päikest. Tegelikult on umbes neli asja korraga, mis haaravad ja muudavad ja elu ning mina on teistmoodi. Tööl tabas edutamine, mis justkui kõlaks toredana. Homsest alates abimeistriks, milles ma mõttes kujutlesin saavat lihtsalt põnevamaid tööülesandeid. Aga loomulikult valati mind avalikult üle migite ideaalide hoidja ja tulevase meistrina. Napalm alatunnustatud “vanade olijate” hingedele.