Joon alla

Ammu on meelel teha üks aastavahetuse postitus. Kuidas mul läheb ja nii. Aga kadunud on see tunne, et sellest saab niimoodi kirjutada, et hea lugeda on. Näiteks, ühelt poolt täiesti suurepärane aasta, ajasin endale jalad alla, leidsin hästiistuva töö, arenesin. Teiselt poolt, ümber on siiski nii palju poolikut ja killustunut, tööd vajavat, puudu jäävat. Näen kumbagi lugu samal ajal ja kirjutada ei oska.

Aga siiski episoode ehk:

– Hommikused tööleminemised, kell 6 hommikul, nagu võid arvata, ei ole kerged. Eriti kui unetunde on pisut väheks jäänud. Ja bussile minnes halb ilm. Tunne nagu poleks elumäel turnides millestki jäävast kinni haarata, kuhugi pürgida. Tähendused on udused, hägusad, kauged. Miks üldse? Aitab see, kui lihtsalt väldin mõtlemist. Miks peakski kui uneliiv pea hammasrataste vahel alles krigiseb.

– Öised töölttulemised suvel. Rattaga, 5km linnast väljas sõitma hakata. Soine, tihti maagiliselt udune org. Tasasest järvest mööda. Magav linn. Kassitoome kõrvalt allavuhisemine. Politseionklile alkomeetri torusse puhumine. Puhas, rammestunud tunne pärast dušši.
Kuidagi hindasin tööl rattaga käimist etemaks bussiga käimisest. Ilmselt ka autoga käimisest.

– Sügisel pakuti mulle edutust, ehk siis meistri abi kohta, rõhuga mantlipärimisele. Usun, et kogu seiklus tõuseks raskeimate elus tehtud asjade nimistus päris kõrgele. Esiteks suhted töökaaslastega, mis muidugi nihestusid ja pingestusid. Teiseks väljaõpe, mida justkui ei olnud või oleks pidanud olema minu initsiatiivipõhine jälgimine-küsimine. Ei saanud aru, mida täpselt oodatakse. Meister hakkas imelikult ja distantsilt suhtlema. Ja siis ühel süütul pärastlõunal tööle saabudes lükati mind tanki. Pidin juhtima, tegema täiesti uusi asju, uutes kategooriates mõtlema, jooksu pealt õppima. Päeva lõppedes olin süsi. Nulli häälestumisega sellist asja teha. Järgmine päev jälle. Hästi, šokimoment andis hea efekti. Plahvatuslikult olin valmis rohkem õppima ja panustama, et seda suhteliselt kaootilist hullumaja juhtida. Ent saabuval esmaspäeval läks asi ainult hullemaks. Oli päevane vahetus, mis tähendas rohkem tegemisi. Tundsin, et saan hakkama normaalselt, aga igasugune suuniste ja tagasiside puudus ainult isoleeris mind. Osakond siiski toimis, mõned tunnid rohkem tööl, sai kõik tehtud ka, prohmakaid ei tulnud. Tundsin ilmselt maksimaalset pinget, mida endas tekitada suudan. Osalt täiesti eriline kogemus, tunne et ma ei murdu, selg vastu seina. Ei murdunud aga paindusin.
Šokiõpe kestis 6 päeva, neljapäevani. Püüdsin peas enda tegemisi hinnata. Ei näinud viisi kuidas suutnuks rohkemat või paremat. Mingite inimeste käitumine jäi ikka müstikaks.
Esmaspäeval tööle saabudes tundsin et kõik pole korras, nüüd juba mu endaga. Nahakirvendus, iga pisema liigutuse peale higistamine. Kuigi vaimselt täiesti kaine, arvas keha ikka et on vaja hullemas stressis olla.
Päeva lõpuks olin otsustanud, et seisund pole normaalne ja võtan perearstilt taastumispäevad. Ühtlasi haarasin initsiatiivi ja leppisin kokku aja et oma kogemusest rääkida. Keegi polnud veel minult midagi küsinud. Kogu asi kulmineerus lõpuks ikkagi sellega, et rääkisin oma nägemusest ainsana. Ikka veel pidepunktideta, otsustasin et jätab asja katki. Võibolla oleksid nad seda ka ise teinud. Lihtsalt kogu tegevus sai niivõrd negatiivse tähendusvarjundi ja nihestatud suhete põhjal pole mõtet edasi võimelda. Mingid asjad jäid lõpuks ikkagi seletamatuks (mis nad ikkagi mõtlesid selle kõigega saavutada ja kuidas?), aga praeguseks on kõik justkui normaliseerinud. Olen mõelnud välja mingid isiklikud pisieesmärgid, mis töö jätkuvalt huvitava hoiavad ning olen täitsa rahul. Lähemate töökaaslaste motiveeriminie, näiteks. Aga peaasi – töö ei tule koju kaasa.

– Eelmine aasta kulutasin Dota mängimisele keskmiselt 2 tundi päevas. Täiesti kohutav hulk aega – terve kuu! Mitte et mul kahju oleks, täitmata aja täiesti huvitav sisustamine, ma usun selle kasulikku efekti. Aga tunne oli, et täitmata ajale uue sisu leidmiseks, peaks mugavast-rahuldavast dotavõimalusest loobuma. Nii et uue aasta lubadus on mitte üle kolme mängu nädalas.

Ma alguses kirjutasin, et ei oska blogi enam hästi täita. ilmselt tõmban praegusele vormile samuti joone alla. Vb tuleb midagi asemele.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: