Parem kui tuvi katusel
Keegi väga tabavalt märkis: praktiliselt kõik on parem kui tuvi katusel.
Igatahes, kolin uue töökohaga seoses Tallinna ja olen parajasti uue elukoha otsingutel. Vaatasin mina välja kaks varianti, kommuuni sellist, lepin kokku vaatamamineku. Reis teise linna, üks paik on ilgelt äge, teine ka. Otsustan ühe kasuks ära. “Jaa, oleksin rõõmuga valmis siin elama.” Paari päeva pärast tuleb vastus, et otsustasime hoopis teise kasuks. Olgu, mul on teine variant veel, kus just äsja polnud kedagi… “Oot me mõtleme siin… Ei me võtsime kõiki argumente kaaludes vastu otsuse valida keegi teine…”.
Nüüd mul ongi järel va tuvi katusel. Ja jätkuvalt otsin elamispaika.
…
Ma olen püüdnud leida mingisugust kujundit selle kirjeldamiseks, kuidas ma oma elu suhtes praegu tunnen. See on keeruline. Seletamiseks on vaja lugu, pisut loolisust. Ise-endagi jaoks, et oma käitumist ja otsuseid põhjendada. See on nagu vahe müral ja muusikal. Elu peaks olema seostatud nagu muusikapala, meloodiline või tümpsakas, algupärane või kaver, igaühele oma, aga mitte müra. Looline. Aga minu klaveri peale lihtsalt istuti *klõmmmm*.
*…õmmmmmm…*
Kakofoonia lõpuks vaibus.
Ja nüüd on vaikus.
Ma ei mängi, sest ma tahan enne ettekujutust, milline see umbes peaks olema ja et see tuleks kindlapeale välja ka. Oma lugu mängida on osa täisväärtuslik inimene olemisest ja enne seda ma ei tunne et ma oleks.
Sihuke kujund. Aga no jämmima olen pea alati valmis.
